Limonaadi lugu
Jou, pihvid!
Mina olen Eesti kõige kuulsam siga – Limpa. Pmst võib mu kohta öelda lausa ikoon.
Minu limonaadi tarbib kogu Eesti ja minu nägu tuntakse ära isegi piiri taga, Lätis.
Kui sa küsid mult, et millised on minu isikulised asesõnad ehk personaalpronoomenid, siis ma ütleks, et he/him. Kui sa küsid, et kas ma olen millenial või Gen Z, siis ütleme nii, et ma olen vanuselt Gen Z, aga ma identifitseerin end kui millenial. Olen olemuselt üsna vabameelne – teen krooksu ja lasen puuksu seal, kus juhtub. Samas kui näiteks president või mõni peenem luud läheduses on, siis võin ka väga eeskujulikult käituda.
Saan üldiselt kõigiga hästi läbi – pisikeste juntsudega, kes vaevu on alles jalad alla saanud, vanaemadega, kes oma lastelastele eeskujulikult limpsi ostavad, kui nood neid korra aastas külastada söandavad, ja tbh kõikide teistega ka, kes nende kahe kategooria vahele jäävad.
Aastakümnete jooksul olen ma palju figureerinud telereklaamides, mis on lõbustanud nii noori kui ka vanu. Kui sa leiad ühe inimese Eestis, kes on vanuses 25–40 ja ei tea, kes on Tšiki & Briki või mis asi on Hull Õun, siis palun näita mulle teda ja ma tutvustan talle Limpa elustiili.
Mis asi on Limpa elustiil, sa küsid?
Selleks, et elada Limpa elustiili, peab olema kõikide Limpa asjadega kursis:
- peab olema oma elu vältel joonud mõistlikes kogustes Limpa limonaadi;
- peab olema lugenud Eesti parima kirjaniku, Andrus Kivirähki raamatut “Limpa ja mereröövlid”;
- peab olema osa võtnud Tartu või Tallinna Maratoni Limpa lastejooksudest või lõpetanud Limpa suusakooli suusaõppe;
- peab olema vähemalt ühe korra elus pesnud end Limpa šampooniga;
- peab teadma vähemalt ühte inimest, kellel oli kunagi klapiga Limpa telefon;
- peab teadma vähemalt ühte inimest, kellel oli kunagi Limpa pildiga pangakaart;
- peab olema maganud Limpa voodilinade vahel;
- peab olema sünnipäeval joonud Limpa lastešampust;
- peab olema endale Limpa kõrremahla peale ajanud;
- peab olema Limpa lauamänge mänginud;
- peab teadma peast kõiki Limpa laule, alustades “Tšiki-Brikist” ja lõpetades lauluga “Purk on lahe”;
- peab olema teadlik, et Limpal on oma roosa auto, mida saab CityBee äpist laenutada.
Kui kõik eelnimetatud punktid on kirjas, siis võid end vabalt tõeliseks Limpa fänniks kuulutada. Selliseid fänne on mul Eestis päris palju. Avalikus kohas ei saa ma rahus jalutada, ilma et keegi mind kallistama jookseks. Fännid pressivad DM-idest, uksest ja autoaknast sisse ning lausa laskuvad mulle kaela. Minust on kirjutatud laule ja tehtud filme. Üks fänn isegi tätoveeris mu nime oma alahuule sisse. Vot see jääb mulle eluks ajaks meelde!
Ega mul rohkem vist midagi öelda olegi. Joo limpsi edasi ja jälgi mind ka instas, eks? http://instagram.com/insta_limpa
Piis aut!
Limpa
Karastusjoogi ajalugu
Maitsva sidrunilise karastusjoogi limonata’ga kaubeldi Itaalias juba 1630. aastatel. Vanimad säilinud õpetused limonaadi valmistamiseks ulatuvad 18. sajandi algusesse. Ühes limonaadi valmistamisõpetuses on soovitatud leotada sidrunikoori vees, seejärel lisada sidrunimahla ja maitseks koriandri- või kaneelipuru. Teise õpetuse järgi tuleb esmalt keeta sidrunilõike allikavees, lisada suhkrut ja seejärel jook maha jahutada. Mõlema retsepti juures on aga olnud käsk enne tarvitamist limonaadi filtreerida.
Veidi üllatav on fakt, et Eesti limonaadi ajalugu sai alguse hoopiski apteegist. Esimesed andmed limonaadi eelkäijast pärinevad 1634. aastast, mil Tallinna linnaarst Gerhard Himsel hakkas Eestis valmistama uudset sidrunijooki, mida pakkus apteegis peaaegu et universaalravimina. Paarsada aastat hiljem, 1860. aastal alustas Viljandi apteeker Schoeler gaseeritud puuviljajookide müügiga väljaspool meditsiinivaldkonda ja alguse sai laialdasem limonaaditootmine.
1899. aastal rajas praeguse A. Le Coqi eelkäija AS Tivoli limonaadiosakonna ja esimest korda hakati Eestis tootma karastusjooke ka tööstuslikult. Kuidas tolleaegseid limonaade valmistati, kui kaua need säilisid ja milline oli nende maitse, pole paraku teada. Küll aga võib oletada, et eeskuju ja õpetussõnu saadi apteekides olnud limonaaditöökodadest, millest nii mõnigi püsis 1930ndate aastate lõpuni.
Esimese maailmasõja järgsetel aastatel A. Le Coqis karastusjooke ei valmistatud. Seda mõjutas 1918. aastal lahkunud Saksa okupatsioonivägede laastav tegevus, sest lõhuti muuhulgas ka limonaadi tootmiseks vajalikke seadmeid. Alles 1925. aastal jõuti karastusjookide osakonna taastamiseni, kui Tallinna limonaaditehasest Talko toodi uued seadmed. Neli aastat hiljem asendati need ülimoodsatega ning tootmises olid lisaks sidrunilimonaadile veel ka apelsini-, vabarna- ja ananassilimonaad, sidrunisooda, selters ja mõdu.
Konkurents karastusjoogitööstuses oli tihe ja 1933. aastaks oli limonaadi tootvate ettevõtete arv Eestis kasvanud 170-ni. Oluline muudatus karastusjoogitööstuses toimus 1935. aastal, kui uue seaduse järgi oli hapete ja sünteetiliste ekstraktide kasutamine lubatud ainult seltersi ning teiste kunstlike sidrunivete ja -soodade valmistamisel. Kõik muud sordid pidid olema toodetud ainult naturaalmahladest. Samuti esitati mahlasisalduse, suhkru ja gaseerituse piirväärtused. Kontroll toorainete üle viis selleni, et esimest korda tuli Eestis kasutusele kvaliteedimärk.
Limonaadi kvaliteedis ja maitses toimus murrang 1946. aastal, mil A. Le Coqis (tollases Tartu Õlletehases) hakati valmistama traditsioonilist limonaadi Tbilisi limonaaditehase tehnoloogi Mitrofan Lagidze 1936. aastal väljatöötatud retsepti järgi. Seepärast võib ka tänapäevani tootmises oleva traditsioonilise limonaadi etiketil näha märget „Algupärase retsepti järgi valmistatud kosutav limonaad aastast 1936“.
Lisaks A. Le Coqile (tollane Tartu Õlletehas, hiljem Tartu Eksperimentaalõlletehas) toodeti limonaade ka teistes Eesti õlletehastes. Tallinnas oli suurimaks limonaadivalmistajaks Tallinna Karastusjookide Katsetehas, Pärnus toodeti limonaadi Pärnu Õlletehases, lühikest aega valmistati ka Saku Õlletehases limonaadi ja mahlajooke. Nõukogude perioodil valmistasid karastusjooke ja limonaadi ka ETKVL-i Leivatööstuskoondised, neist märgilisem oli Võru Leivakombinaadi limonaaditsehh, kus ajalooliselt on 20. sajandi esimeses pooles limonaadile lisaks pruulitud ka õlut, hiljem jäi kunagine õllekoda ainult leiva- ja karastusjoogitööstuseks.
1960-ndate keskpaigas hakati karastusjooke villima 0,33-liitritesse pudelitesse. Samal aastakümnel hakati Tartus välja töötama uusi karastusjoogiretsepte. Linnadesse seati üles gaseeritud joogi automaadid, mis omakorda pudelijookide nõudlust vähendasid. 1965. aastal sündis meie tehases värvitu karastusjook Kelluke, mis sai juba tol ajal väga populaarseks ja on seda tänapäevani. Kellukesele lisaks hakati samal aastal tootma ka viinamarjamahlast tehtud jooki Punamütsike. 1970. aastal said Kelluke, Punamütsike ja Õun esimeste karastusjookidena NSVL-i kvaliteedimärgi. Samal aastal töötati välja ka esimene kodumaine alkoholilahjendaja Toonik. Kaks aastat hiljem valmis Eesti esimene spordijook Sportlane ja koostöös Tartu Riikliku Ülikooli kehakultuuriteaduskonna spetsialistidega sündis 1977. aastal teinegi spordijook Maraton.
Uus ajastu tõi turule plastpudeli ja suuremate pakendite võidukäigu. Nii hakati A. Le Coqis (siis veel Tartu Õlletehases) aastast 1996 karastusjooki lisaks klaaspudelitele ka plastpudelitesse villima. Alles jäid Tartu limonaadimeistrite sümboliteks saanud Kelluke ja Limonaad, kuid juurde tuli palju uusi maitseid. 2002. aasta oli märgiline – tegutsema asus limonaadisiga Limpa, kes on oma limonatooriumis katsetanud nii limpside erinevaid maitseid kui ka mahlatooteid ja spordivett.
Traditsiooniline Limonaad on jätkuvalt Eesti kõige populaarsem oma limps, mis segatud kokku mulliga veest, karamellisiirupist ja spetsiaalsest maitseekstraktist. Armastatud joogi maitsetuumikus on tunda õuna, tsitrusvilju, taimseid ekstrakte ja vanilliini.
Limonaadi sünniloo idee – pakkuda iseloomuliku maitsega jooki, mida võivad tarbida nii täiskasvanud kui ka lapsed – on kestma jäänud seniajani. Limonaad pole mõeldud vett asendama, kuid koos liikumise ja tasakaalustatud toitumisega ning mõõdukalt tarbides on see populaarne karastusjook sobinud meie joogivalikusse varsti juba pea terve sajand!
Ehedad Eesti limonaadid
Kes ei meenutaks aeg-ajalt lapsepõlve muretut ringilippamist, helesinist taevast ja rohelisest rohelisemat muru, mis õhtuks põlved ära parkis ning ema-isa pead vangutama pani? Ehedad mälestused ajast, mil maailm kahte pihku ära mahtus ning järgmisel hetkel liblikana lihtsalt käest kadus ja kuhugi tundmatusse haihtus. Nende mälestustega on põlvest põlve põimunud päris asjad, mis on olnud olemas meie lapsepõlves ja on praegugi siin. Ehedad, ainulaadsed ja täpselt selle õige maitsega, mida mäletame – need on ehedad Eesti limpsid: Limonaad, Kelluke, Valge Klaar ja Barbariss. Kamba peale kokku enam kui 200 aastat mullilisi mälestusi ja kompromissitult head maitset.
Limonaad
“Eheda Eesti limpsi” märgiga staar on traditsiooniline ning ainulaadse maitsega karastusjook Limonaad – see ainus ja õige. 1936. aastal loodud retsept on A. Le Coqis järjepidevalt tootmises olnud peaaegu 80 aastat. Limonaadi koostises on kasutatud unikaalset ekstraktide kooslust, millest saadud ainulaadset maitset pole suutnud jäljendada ükski teine ettevõte. Limonaadi ehe klassikaline maitse on tuntud põlvest põlve, liites praeguseid vanavanemaid, emasid-isasid ja uusi limonaadisõpru. Suure panuse Limonaadi tutvustamisele on andnud Eesti oma kangelane – limonaadisiga Limpa, kelle suurim soov on, et Limonaad kunagi otsa ei lõppeks.
Kelluke
Kelluke on see kõige-kõige klassikalisem tsitruseline limonaad, mille maitse kohta võib öelda, et just see on üks õige sidrunilimonaad. Kellukese retsept töötati A. Le Coqis (tollases Tartu Õlletehases) välja 1965. aastal ja selle järgi hakati jooki tootma kogu Nõukogude Liidus. Tänu eestlaste arendatud retseptile on see maitse lemmikuks olnud nii Baltimaades kui ka Taga-Kaukaasias. Magusal Kellukesel on lapsepõlve muretu maitse!
Valge Klaar
Valge Klaar on uuesti avastatud vana hea. 1976. aasta originaalretseptil põhinev karastusjook sisaldab 10% ehtsat õunamahla ja maitseb tänapäevalgi sama hästi kui vanasti. Mõnus nostalgianoot toob ülimoodsasse argipäeva parasjagu vaheldust – värskete õunte ehedat maitset toetab stiilne retrodisain. Kui palju Eestis müüdavaid karastusjooke saavad uhked olla nii puhta ja eheda õunamaitse üle? Valge Klaar saab – see on ehe Eesti limps!
Barbariss
Barbarissi karastusjook on teistmoodi magusatest mälestustest tulvil. See on “Eheda Eesti limpsi” märgiga retrolimonaadide reas kõige uuem tulija, mis toob meelde ja keelele lapsepõlve barbarissikommi kordumatu maitse. Kas teadsid, et barbarissi maitse on tegelikult kukerpuu marja maitse ja nimi on tulnud vene keelest taime ladinakeelse nime järgi? Mõnusa nostalgianoodiga retroetikett toob ülimoodsasse argipäeva parasjagu vaheldust, nii on retrolimps suurepärane kosutus nii lapsepõlve meenutajatele kui ka alles praegu lapsepõlveradadel rändajatele.
Seisame A. Le Coqis Eesti joogikultuuri arendamise ja hoidmise eest, et meie piirkonnale iseloomulikud maitsed oleksid ka järgmiste põlvkondade karastusjoogisõprade jaoks olemas. Mis oleks Eesti joogikultuur ilma ehedate Eesti maitseteta?
Limonaadi valmistamine
Limonaadi tootmine on puhas valmistamise rõõm. Et see liiga tavaline ei tunduks, on limonaadisiga Limpa võtnud endale südameasjaks teha ülevaatlik skeem ja näidata täpselt ära, kuna ja kuidas mustmiljon mulli Limonaadi pudelisse saab.
Limonaadi ainulaadselt klassikaline maitse ja lõbusalt kihisev olemus sünnib alati naeratuse saatel. Limonaadi täpne koostis on muidugi saladus, kuid Limpale teadaolevalt Limonaadi väga erilise ekstraktide koosluseta rõõmsat maitseelamust ei saavuta.
Kogenud meistrid keedavad siirupi ja lisavad nii limonaadiekstakti kui ka pruunistatud suhkrust saadud karamelli, mis annab Limonaadile iseloomuliku pruunika värvuse. Seejärel saabub hetk, mil siirupiköögi maagia seguneb mulliveega ja tekib lummavalt pulbitsev jook.
Kuumas ahjus puhutakse ideaalse kujuga pudelid, seejärel võibki alata villimine ja viimase sära lisavad etiketid. Ühes tunnis valmib tervelt 18 000 pudelit Limonaadi!
Kui midagi jääb veel selgusetuks, siis meie hea partner, teaduskeskus AHHAA pakub kohapeal võimalust Limonaadi meistriklassis osaleda ja meie originaalsetest komponentidest ise oma maitse järgi parajalt tummine Limonaad, see ainus ja õige, kokku segada. Töötoad toimuvad keskuse külastajatele nädalavahetustel ja koolivaheaegadel. Samuti on Limonatooriumit võimalik tellida külastusgruppidel. https://www.ahhaa.ee/et/limonatoorium
Kes ei liigu, see limpsi ei joo!
Nii kõlab uue aja moodne vanasõna. Tõsi see on: et karastusjoogist rõõmu tunda, tuleb liikuda ja tasakaalustatud toitumisele tähelepanu pöörata.
A. Le Coq on pikkade karastusjoogi valmistamise traditsioonidega Eesti tootja. Pakkudes Eesti oma ehedaid maitseid, soovime olla aga rohkem kui joogitootja. “Kes ei liigu, see limpsi ei joo!” on põhimõte, millega toetame omalt poolt laste ja noorte liikumisharrastust. Soovime, et Eesti ühiskond oleks liikuv, energiast pakatav ja terve!
Limpa lööb kaasa Tartu Maratoni lasteüritustel, kus lapsed saavad suusatades, joostes ja rattaga sõites spordirõõmu kogeda. Peale selle toetame ka teisi spordiüritusi, näiteks Maijooksu, Narva Linna jooksu ja Tallinna Maratoni lastejookse. Kõiki lastejooksude vapraid lõpetajaid ootavad diplom, medal ja kehakosutuseks Limpa limonaad. Samuti saavad lapsed käia Limpa suusakoolis, et arendada oma suusatamisoskusi.
Lisaks traditsioonilisele Limpa limonaadile pakume ka Limpa spordivett, mis on varustatud spordikorgiga ja sobib ideaalselt janu kustutamiseks.
Seega, kui soovid kogeda spordirõõmu ja nautida Limpa jooke, siis pole teha midagi muud kui liikuda! Üks klaas (200 ml) Limpa jooki annab sulle energiat ja jõudu, et 13 minutit rulatada, 9 minutit hüppenööriga hüpata, 7 minutit rattaga sõita, 12 minutit ujuda, 17 minutit jalutada või 11 minutit suusatada. Leia oma lemmikspordiala ja tunne rõõmu liikumisest!