Tartu Maratoni üheks tuntumaks sümboliks on kujunenud soe meeõlu. See on jook, mida oodatakse finišisirgel pikisilmi ning mille järgi tuntakse meie maratoni ka rahvusvahelises suusaringkonnas. Uurisime lähemalt, kuidas legendaarne jook alguse sai ja millist rolli mängib suusamaratonil tänaseni.
Sooja meeõlut pakuti legendaarsel suusamaratonil osalejatele esmakordselt umbes kolmkümmend aastat tagasi. Aktsiaseltsi Toidutorn juht Jaanus Pulles meenutab, et idee sai alguse 1990. aastatel Rootsis „Osalesime Vasaloppeti suusamaratonil ja seal pakuti raja lõpus sooja õlut. Jook turgutas külma poolt kurnatud organismi väga hästi ning eristus magusapoolsete maratonijookide seast.“ Idee rakendati praktikasse ning meeõlut hakati pakkuma ka Tartu Maratoni sündmustel. Jook on kuulunud suusamaratoni finišimenüüsse 1990. aastate lõpust alates.
A. Le Coqi tootearendaja Ülle Müürsepp mäletab aega, mil töötas joogi retsepti kallal: „Kuna täpne retsept puudus, tehti kõik tunnetuse pealt. Finišisse oli vaja sooja jooki ja valikus oli sisuliselt ainult porter. Et jook oleks huvitavam ja värskem, lisasime sidrunimahla. See sobis sinna väga hästi.“ Ülle märgib, et kui tol ajal võis alkoholivabast versioonist vaid unistada, siis nüüd on see suusatajatele samuti olemas.
A. Le Coqi joogiloojad usaldasid meeõlle valmistamise ja serveerimise Toidutorn AS-i meeskonnale. Meeõlu valmib ka täna finišipaigas kohapeal. Õlu kuumutatakse ning segatakse sinna hoolikalt paika pandud koostisosad, mis annavad soojale joogile selle omapärased maitsenüansid.
Tartu Maratoni juht Indrek Kelk puutus meeõllega esimest korda kokku osalejana, mitte korraldajana. „Usun, et see oli 1997. või 1998. aastal. Maitset mäletan siiani ja tagasi mõeldes on see üsna sarnane tänasega.“ Tema sõnul on soe meeõlu jook, mida on keeruline määratleda: „Esimesel lonksul ei saa aru, millega tegu. Õllemaitse on olemas, aga mõrusus ei domineeri. Midagi on hõõgveini sarnast, kuid mitte nii vürtsine.“
Korraldaja hinnangul on meeõllest kujunenud omamoodi rituaal. „Kui küsida korduvatelt osalejatelt, millele nad maratoni ajal mõtlevad või mida finišis ootavad, siis väga paljud vastavad, et sooja meeõlut. Rahulolu, väsimusest surisevad kondid ja soojendav jook teevad maratonipäeva täiuslikuks.“
Kõik eeskõnelejad on ühel meelel, et meeõlle serveerimispaik ei ole lihtsalt joogilett. See on koht, kus maraton ei lõpe kohe – seal vahetatakse muljeid ning osalejate tänulikkus on kõige vahetum. Tartu Maratoni, armastatud joogilooja A. Le Coq ja Toidutorn AS-i koostööna sündinud meeõlu on tänaseks kujunenud tuntud maamärgiks.
