19.11.2014

Iseseisvas Eesti Vabariigis alustas AS A. Le Coq’i Tartu õlletehas uuesti tööd 1921. aastal. 1926. aastal ostis AS A. Le Coq ära Tartus Emajõe tänaval tegutsenud õlletehase Gambrinus (asut. 1863) kaubamärgi.

---

Samal aastal sõlmisid Eesti õlletöösturid omavahel turustustsoonide lepingu. Tekkinud trust jättis A. Le Coq’ile müügitsooniks Lõuna-Eesti, Sakule Õlletehase ASile Põhja-Eesti. Enamik väikeõlletehaseid muudeti nimetatud kahe suurettevõtte toodangu edasimüüjateks. Trustilepe lõppes 1933. aastal ja A. Le Coq’i õlu jõudis taas müügile kõikjal Eestis.
Suur nõudlus tartlaste õlle järele pealinnas viis A. Le Coq’i moodsa Tallinna osakonna avamiseni 1938. aastal. Lisaks õllevillimisele valmis seal ka üle poole A. Le Coq’i populaarsete karastusjookide toodangust.

Vastavalt NSVL ja hitlerliku Saksamaa mittekallaletungilepingu lisaprotokollile 1939. a. augustist jagasid lepingupooled omavahel Poola, Bessaraabia, Baltikumi ja Soome. Eesti annekteeriti 1940. a. suvel Punaarmee poolt ja uus marionettvalitsus natsionaliseeris teiste suurettevõtete seas ka A. Le Coq’i ja Livonia õlletehased. Välisriikide kodanikud, nende hulgas A. Le Coq’i viimane direktor, inglane J. H. Sillem ja Saksa alam õllemeister H. Dietz, lahkusid peagi Eestist.

Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik liideti 1940.a. NSV Liiduga, mille järel nõukogude koonduslaagrites hukkus või mõrvati tuhandeid Eesti Vabariigi kodanikke, nende hulgas Livonia endised omanikud, õlletöösturid Ants ja Albert Silvere.

A. Le Coq’i inglastest omanikele kompenseeris riigistatud ettevõtte varad Suurbritannia valitsus. Seda tehti Inglise Pangas külmutatud Eesti Vabariigi kullavaru müügi teel 1969. aastal saadud rahast.