19.11.2014

19. sajandi esimestel aastatel alustasidki Tartus tööd mitmed pisikesed eraõllevabrikud.

Eesti vanima järjepidevalt tegutseva õlletehase − A. Le Coq’i – otsesteks eelkäijateks Tartus on B. J. Hesse (1800) ja J. R. Schrammi (1826) õllevabrikud.

---

Nendest ettevõtetest kujunes aja jooksul suurettevõte AS Tivoli, millele uus omanik andis 1913. a. nime AS A. Le Coq. Ettevõttega liideti hiljem veel kaks 1863. a. rajatud väiksemat õlletehast − Gambrinus ja Livonia.

1825. a. lõpul võeti gildikaupmehe seisuses Tartu kodanikuks Justus Reinhold Schramm, kes oli saanud õllemeistri tunnistuse 1822. a ja töötanud seejärel oma emale kuulunud Tallinna suurimas õllevabrikus. Alustanud Tartus 1826 pruulimist ühes väiksemas renditud õllevabrikus (ehit. 1823), hakkas Schramm esimesena linnas kvaliteetset laagriõlut tootma. 1827 alustas ta Rüütli tänaval ostetud kinnistul uue tehase ehitamist, see valmis lõplikult 1832. Laagrikeldri jaoks rentis ta 1827. aastal endise püssirohukeldri Toomel.

Pärast J. R. Schrammi surma 1851. aastal juhtis 1863. aastani firmat tema poeg. Seejärel andsid pärijad J. R. Schrammi nime kandva kaubamaja ja õlletehase rendile. Kesklinnas asunud ettevõtet laiendati 1860 ja tootmine viidi 1874 üle aurujõule. Lisaks õllele ja mõdule valmistati 1861−1914 ka mitmesuguseid viinatooteid. Ettevõttele kuulus kesklinnas ka suur koloniaalkauplus.