18.11.2014

Tartu (Dorpat, Дерпт, 1893−1917 Jurjev) kujunes põllumajanduspiirkonna ja kaubateede keskuseks juba I aastatuhande teisel poolel. Küllap on siin õlut pruulitud ja joodud sama kaua, kui küpsetatud leibagi.

---

13. sajandil kerkis piiskopilinnuse kõrvale linn, kus saksa kaupmeestest ja käsitöölistest linnakodanike elumajade juures asunud pruuliköökides keedeti ja kääritati nende lemmikjooki. Kõik õlle kui tuluallikaga seonduv oli linnades rangelt reglementeeritud. Kasutatavad linnased tuli jahvatada linnale kuuluvas linnaseveskis (Meltsiveski, Malzmühle). Vastavalt piiskoppide ja hiljem kuningate poolt linnale antud privileegidele kuulus õigus õlut müügiks pruulida kaua aega suurgildi kaupmeestele. Väikegildi käsitöölised tohtisid valmistada õlut enda tarbeks. Müügiks pruulimise kord sätestati Tartu suurgildi pruulimiseeskirjas (Brauerschragen), mida esimest korda mainitakse 1461. a.

Koduõlle pruulimise oskusest kasvas välja õlle valmistamine tööstuslikul viisil − 1783.a. loodi keiserliku käsuga Tartu pruulikompanii, kuhu võisid kuuluda mõlema gildi kodanike lesed, orvud ja oma süüta laostunud gildivennad, kes teenisid linnakõrtsidele õlle pruulimisega elatusraha ja maksude näol linnale tulu.

Selline kord kestis asehalduskorra lõpuni, mil selgus, et pruulikompanii lihtne õllekoda ja selle toodangu kvaliteet ei rahulda enam ammu linnaelanike kasvavaid nõudmisi. Paremat õlut veeti linna ümbruskonna mõisatest ja selline olukord oli linnakassa jaoks valus. Lahendusena leiti, et edaspidi rendib kompanii oma pruulimisõiguse kaupmeestest eraettevõtjatele.