1461 − Õllepruulimise algusest Tartus

Tartu (Dorpat, Дерпт, 1893−1917 Jurjev) kujunes põllumajanduspiirkonna ja kaubateede keskuseks juba I aastatuhande teisel poolel. Küllap on siin õlut pruulitud ja joodud sama kaua, kui küpsetatud leibagi.

---

13. sajandil kerkis piiskopilinnuse kõrvale linn, kus saksa kaupmeestest ja käsitöölistest linnakodanike elumajade juures asunud pruuliköökides keedeti ja kääritati nende lemmikjooki. Kõik õlle kui tuluallikaga seonduv oli linnades rangelt reglementeeritud. Kasutatavad linnased tuli jahvatada linnale kuuluvas linnaseveskis (Meltsiveski, Malzmühle). Vastavalt piiskoppide ja hiljem kuningate poolt linnale antud privileegidele kuulus õigus õlut müügiks pruulida kaua aega suurgildi kaupmeestele. Väikegildi käsitöölised tohtisid valmistada õlut enda tarbeks. Müügiks pruulimise kord sätestati Tartu suurgildi pruulimiseeskirjas (Brauerschragen), mida esimest korda mainitakse 1461. a.

Koduõlle pruulimise oskusest kasvas välja õlle valmistamine tööstuslikul viisil − 1783.a. loodi keiserliku käsuga Tartu pruulikompanii, kuhu võisid kuuluda mõlema gildi kodanike lesed, orvud ja oma süüta laostunud gildivennad, kes teenisid linnakõrtsidele õlle pruulimisega elatusraha ja maksude näol linnale tulu.

Selline kord kestis asehalduskorra lõpuni, mil selgus, et pruulikompanii lihtne õllekoda ja selle toodangu kvaliteet ei rahulda enam ammu linnaelanike kasvavaid nõudmisi. Paremat õlut veeti linna ümbruskonna mõisatest ja selline olukord oli linnakassa jaoks valus. Lahendusena leiti, et edaspidi rendib kompanii oma pruulimisõiguse kaupmeestest eraettevõtjatele.

19. sajand − Esimesed eraõllevabrikud

19. sajandi esimestel aastatel alustasidki Tartus tööd mitmed pisikesed eraõllevabrikud.

Eesti vanima järjepidevalt tegutseva õlletehase − A. Le Coq'i - otsesteks eelkäijateks Tartus on B. J. Hesse (1800) ja J. R. Schrammi (1826) õllevabrikud.

---

Nendest ettevõtetest kujunes aja jooksul suurettevõte AS Tivoli, millele uus omanik andis 1913. a. nime AS A. Le Coq. Ettevõttega liideti hiljem veel kaks 1863. a. rajatud väiksemat õlletehast − Gambrinus ja Livonia.

1825. a. lõpul võeti gildikaupmehe seisuses Tartu kodanikuks Justus Reinhold Schramm, kes oli saanud õllemeistri tunnistuse 1822. a ja töötanud seejärel oma emale kuulunud Tallinna suurimas õllevabrikus. Alustanud Tartus 1826 pruulimist ühes väiksemas renditud õllevabrikus (ehit. 1823), hakkas Schramm esimesena linnas kvaliteetset laagriõlut tootma. 1827 alustas ta Rüütli tänaval ostetud kinnistul uue tehase ehitamist, see valmis lõplikult 1832. Laagrikeldri jaoks rentis ta 1827. aastal endise püssirohukeldri Toomel.

Pärast J. R. Schrammi surma 1851. aastal juhtis 1863. aastani firmat tema poeg. Seejärel andsid pärijad J. R. Schrammi nime kandva kaubamaja ja õlletehase rendile. Kesklinnas asunud ettevõtet laiendati 1860 ja tootmine viidi 1874 üle aurujõule. Lisaks õllele ja mõdule valmistati 1861−1914 ka mitmesuguseid viinatooteid. Ettevõttele kuulus kesklinnas ka suur koloniaalkauplus.

1807 − A. Le Coq’i sünd

Joogikaubandusega tegelenud firma A. Le Coq & Co. rajas 1807 Preisimaal samanimeline perekond, kes põlvneb 17. sajandil Prantsusmaalt põgenenud hugenottidest.

---

1820. aastatel asus Albert L. J. Le Coq Londonisse, et seal kaubelda perekonna veinimõisa toodetega. Peagi hakkas ta veiniäri kõrval oma nime all villima ja eksportima vene keiserlikku stout'i. Selle erilise tumeda ja kange pinnakääritusõlle tellis ta Londoni suurõlletehastelt, kus jook pruuliti spetsiaalselt Vene turu maitse-eelistusi arvestades. 1880. aastate algul omandas kaubamaja A. Le Coq & Co. perekond Sillemid.

1893 − AS Tivoli Tähtveres

Renditud firma ostis pärijatelt 1885 Julius Moritz Friedrich, kes andis 1893 sellele uueks nimeks Tivoli ja viis õlletootmise üle Tähtverre, kuhu juba aastatel 1879-1880 olid rajatud uued mahukad laagrikeldrid.

---

Omanik muutis Tivoli 1896 aktsiaseltsiks, jäädes ise enamusaktsionäriks. Aastail 1894−1898 rajati Tähtvere mäele punastest tellistest suurejooneline tehasekompleks, millest enamus on säilinud tänapäevani. Lisaks kohalikele linnadele turustas AS Tivoli õlut ka Peterburis ja Pihkvas. 1896. aastast hakati tootma ka karastusjooke.

19. sajandi lõpuks oli Tartust kujunenud tõeline õllelinn − siin töötas juba 6 õlletehast.

1900. aastal liitis AS Tivoli endaga Tartu vanima õllefirma, mille oli sada aastat varem rajanud Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Hermann Hesse vanavanaisa, Tartu pruulikompanii liige Barthold Joachim Hesse. Viimase lesk müüs õllevabriku 1829. aastal edasi kaupmees Alexander Diedrich Mussole, kes ehitas 1831. aastal ostetud kinnistule raekoja taga, Jaani tänava ja Toomemäe vahel, uued tootmisruumid. Alates 1866 pärijatele kuulunud firma A. D. Musso tehase ostis sajandivahetusel ära Tivoli. Ettevõtte uueks nimeks sai  Tivoli II ehk AS Tivoli Jaani tänava õlletehas. Jaani tänavale viidi üle ka AS Tivoli peakontor.

20. sajandi esimesel kümnendil soovis Tivoli aktsiate põhiomanik, juba eakas M. Friedrich aktiivsest äritegevusest tagasi tõmbuda. Peagi leidiski ta ettevõttele sobiva ostja, Venemaale keiserliku stout'i importiva briti firma A. Le Coq.

1912 – A. LE COQ TULEB TARTUSSE

Vene riigis kehtestatud kõrged tollimaksud ja maineka kaubamärgi üha sagenev võltsimine sundisid 1904. aastal osaühinguks muudetud A. Le Coq & Co. (Russia) Ltd oma peakontorit ja villimistehast 1906 Londonist Peterburi üle kolima.

---

1912 tunnustati firmat Vene keiserliku õukonnavarustaja tiitliga. A. Le Coq'i omanikud otsisid aastaid imperial stout'i tootmiseks sobivat õlletehast Venemaal, lõpuks osutus väljavalituks AS Tivoli Tartus. Pärast veeanalüüside heakskiitmist ostis H. O. Sillem märtsis 1912 ettevõtte kõik aktsiad. Ettevõtte arendamiseks asutati 16. mail 1912 Londonis aktsiaselts A. Le Coq Ltd. ja Tartu õlletehas hakkas tegutsema selle Venemaa tütarfirmana.

Enne Esimest maailmasõda ehitati õlletehase juurde uus stout'i-osakond, mida juhtis Inglismaalt palgatud õllemeister. A. Le Coq'i Imperial Extra Double Stout, mille etikettidel oli nüüdsest tekst «Brewed in Dorpat», rändas raudteedel tarbijateni üle kogu impeeriumi, Poolast Siberi ja Kaug-Idani.

Venemaal maailmasõja tõttu kehtestatud alkoholimüügikeeld peatas 1914 kiire edu. 1917. aastal rüüstasid tehase Tähtvere mäel anarhistlikult meelestatud Vene sõdurid ja 1918 riisusid allesjäänud sisseseade Saksa keisririigi väed.

1921 − A. Le Coq’i tegevus Eesti Vabariigis

Iseseisvas Eesti Vabariigis alustas AS A. Le Coq'i Tartu õlletehas uuesti tööd 1921. aastal. 1926. aastal ostis AS A. Le Coq ära Tartus Emajõe tänaval tegutsenud õlletehase Gambrinus (asut. 1863) kaubamärgi.

---

Samal aastal sõlmisid Eesti õlletöösturid omavahel turustustsoonide lepingu. Tekkinud trust jättis A. Le Coq'ile müügitsooniks Lõuna-Eesti, Sakule Õlletehase ASile Põhja-Eesti. Enamik väikeõlletehaseid muudeti nimetatud kahe suurettevõtte toodangu edasimüüjateks. Trustilepe lõppes 1933. aastal ja A. Le Coq'i õlu jõudis taas müügile kõikjal Eestis.
Suur nõudlus tartlaste õlle järele pealinnas viis A. Le Coq'i moodsa Tallinna osakonna avamiseni 1938. aastal. Lisaks õllevillimisele valmis seal ka üle poole A. Le Coq'i populaarsete karastusjookide toodangust.

Vastavalt NSVL ja hitlerliku Saksamaa mittekallaletungilepingu lisaprotokollile 1939. a. augustist jagasid lepingupooled omavahel Poola, Bessaraabia, Baltikumi ja Soome. Eesti annekteeriti 1940. a. suvel Punaarmee poolt ja uus marionettvalitsus natsionaliseeris teiste suurettevõtete seas ka A. Le Coq'i ja Livonia õlletehased. Välisriikide kodanikud, nende hulgas A. Le Coq'i viimane direktor, inglane J. H. Sillem ja Saksa alam õllemeister H. Dietz, lahkusid peagi Eestist.

Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik liideti 1940.a. NSV Liiduga, mille järel nõukogude koonduslaagrites hukkus või mõrvati tuhandeid Eesti Vabariigi kodanikke, nende hulgas Livonia endised omanikud, õlletöösturid Ants ja Albert Silvere.

A. Le Coq'i inglastest omanikele kompenseeris riigistatud ettevõtte varad Suurbritannia valitsus. Seda tehti Inglise Pangas külmutatud Eesti Vabariigi kullavaru müügi teel 1969. aastal saadud rahast.

1941 − Uus nimi: Tartu Õlletehas

Jaanuaris 1941 nimetati riigistatud ettevõte Tartu Õlletehaseks ja aprillis liideti sellega endine Livonia, millest sai Kalda tänava osakond.

---

Korduvalt omanikke vahetanud Kalda tänava õlletehas (asut. 1863) moderniseeriti 1910. aastal auruõlletehaseks ja kuulus 1916. aastast eestlasele Ants Silverele (enne 1935 Hans Silbergleich). Sõltumatuks jäänud Livonia tekitas terava konkurentsiga õlletrustile hulga tüli. A. Silvere poeg Albert, kes oli õppinud õlletehnoloogiat Tšehhoslovakkias ja Saksamaal, võttis 1930 ettevõtte juhtimise üle. 1939. a. reorganiseeriti perekonnale kuuluvad mitmesugused äriettevõtted aktsiaseltsiks A. Silvere & Ko. Tehas sai sõjasuvel 1941 tõsiselt kannatada, tootmishooned hävisid lõplikult 1944.

Teise maailmasõja päevil 1941−1944 tegutses riiklik ettevõte Bierbrauerei Dorpat, mille toodangust 80% läks Saksa sõjaväe tarbeks.

1944 − Tartu Õlletehas nõukogude perioodil

1944. a. sügisel taastati Eestis nõukogude režiim ja järgnenud aastakümnetel tegutseti riikliku tootmisplaani alusel. Tartu Õlletehase tootmismahte suurendati pidevalt ja uute spetsialistide kõrge tase viis ettevõtte 1960. aastatel NSVL juhtivate õlletööstusettevõtete hulka.

---

Koostöös üleliiduliste keskasutustega töötati Tartus välja hulk tehnoloogilisi uuendusi, mida hiljem rakendati teistes õlletehastes üle kogu NSV Liidu. Tunnustusena sai 1973. a. ettevõtte nimeks Tartu Eksperimentaalõlletehas. 1980. aastatel oli õlletoodang sõjaeelsega võrreldes juba kuuekordistunud. 1968. aastal alustati Eesti esimese mineraalvee Värska villimist, millega varustati ka Valgevenet ja teisi NSVL piirkondi.

1995 − Uus hingamine

Pärast erastamisaastaid saatnud raskused, mil RASi Tartu Õlletehas turuosa oli märkimisväärselt kahanenud ning lootusetult Sakule alla jäämas, leidis õlletehas ometi uue hingamise.

---

1995. aasta märtsis ostis Tartu Õlletehase aktsiapaki Eesti farmaatsiafirma Magnum Medicali tütarettevõte AS Magnum Konsuumer. Kohe pärast õlletehase erastamist hakkas Magnum Konsuumer ettevõtet rekonstrueerima ning strateegilist välisinvestorit otsima. 1995. aastal investeeriti üle 30 mln krooni, 1996. aasta suveks veel ligi 50 miljonit. Käiku läksid nii uued virdesepareerimisseadmed, filtreerimisseade, käärlaagertankid kui ka esimene pastörisaator. Tänu soetatud PET-pudelite liinile sai plastpudelitesse villima hakata limonaadi, Värskat ja long drink'e.

1996. aasta juunis otsustas Soome õlletootja Olvi Oyj osta 15% ASi Tartu Õlletehas aktsiatest. Pärast mahukaid investeeringuid ja laienemist ostis 15. septembril 1997. aastal Olvi 52 mln Soome marga (u 136,8 mln Eesti krooni) eest ära ülejäänud 85% ASi Tartu Õlletehas ja 100% ASi Saare Õlu aktsiatest, saades ettevõtete ainuomanikuks. Ostetud tehastele kuulus sel ajal kokku ligi veerand Eesti õlleturust.

1999 − A. Le Coq’i kaubamärk võetakse taas kasutusse

Soome emafirma otsustas Tartu Õlletehase täielikult renoveerida. Tartu õlletööstuse põhjalikul uuendamisel seati esimesele kohale käärikelder, järgmisele uus keedukoda, siis villimisliin, filter ja uued laod. Tulemuseks oli 1999. aasta alguseks täielikult ümberehitatud Baltimaade moodsaim õlletehas, varustatud tipptasemel tehnikaga.

---

PET-pudelite liini võimekus oli tõusnud 6500 pooleliitrise pudelini tunnis, valminud oli hoidla 16 käärlaagritankile kogumahuga 1,3 mln liitrit. Aasta lõpuks oli paigaldatud villimisliin võimsusega 15 000 liitrit tunnis.

Tippkvaliteet tootmises andis võimaluse mõelda ambitsioonikamalt ka turunduse ja müügi suundadel. 1999. aasta maikuus võeti taas kasutusele A. Le Coq’i kaubamärk, mida hakkasid esimesena kandma õlled Premium, Porter ja Pilsner ning mineraalvesi Vichy. A. Le Coq’i traditsioonide jäädvustamiseks kinkis Olvi Fond tehase avamispeol 3. juunil 1999 õllemuuseumi rajamiseks 100 000 Soome marka. Õllemuuseum ise avati laiemalt külastajatele 1. juulil 2003.

Tänu oskuslikule juhtimisele, toodete kvaliteedi tõusule ja heale turundusele ületas 1999. aasta suvel õlle nõudlus pakkumist umbes kolmandiku võrra. Kordades kasvas ka karastusjookide, vete ja long drink’ide läbimüük ning eriline edu saatis siidreid. A. Le Coq’i kaubamärgi turuletoomine valiti Eesti Turunduskeskuse ja Marketingi Instituudi poolt 1999. aasta turundusteoks.

2004 − Eesti suurim joogitootja − A. Le Coq

21. sajandi algusaastatel kujunes A. Le Coq’ist välja Eesti suurim joogitootja, kelle tootegruppide arv oli kasvanud kümnele. A. Le Coq’i tootevalikus on vesi, mahlad, karastus-, energia- ja spordijoogid, lisaks ka alkohoolsed joogid − õlu, siider ning long drink’id. A. Le Coq’ist on saanud Eestis mahlade, spordijookide, siidrite ja long drink'ide turuliider.

---

Uued purgi- ja plastpudelite villimisliinid, uued pastöörid õlle ja mahla villimiseks ning kvaliteetse plastpudeli kasutusele võtmine on olnud olulised etapid tänase edu kujunemisel. Murrangulisteks aastateks olid 2003, mil A. Le Coq ostis mahlatootja AS Ösel Foods ja jätkas ise Aura kaubamärgi all mahlade ning mahlajookide tootmist ning arendamist ja 2004, kui A. Le Coq esimese joogitootjana Eestis tootis aastas üle 100 miljoni liitri jooke, kindlustades oma liidripositsiooni joogiturul veelgi. 2005. aastal lisandus A. Le Coq’i tooteportfelli near water tootekategooria.

2005. aastal tõi A. Le Coq turule fooliumiga kaetud purgid, aasta pärast aga reljeefsed purgid. Lisaks avas A. Le Coq 2006. aastal uudse, sangaga kuuspakk-purkide pakkimisliini. Ettevõtte arengus oli oluliseks etapiks kogu lao ning jaotusvedude kolimine eraldi logistikakeskusesse, mis võimaldas vabanenud pindadele rajada uue plastpudelite villimisliini ja seeläbi kahekordistada plastpudelite tootmisvõimsust.

2007 − A. Le Coq saab 200-aastaseks

AS A. Le Coq on Eesti vanim ja suurim joogitootja. 2007. aastal tähistasime oma kaubamärgi 200. juubeliaastapäeva, millega seoses võtsime senise A. Le Coq Tartu Õlletehase nime asemel kasutusele oma ajaloolise nime AS A. Le Coq, mida ettevõte kasutas ka aastail 1913−1940.

---

Aprillis tõime turule uue kvaliteetõlle A. Le Coq Special, mis pruuliti spetsiaalselt A. Le Coq’i 200. aastapäevaks. Tegemist on A. Le Coq’i esindusõllega, mille tootearendusse ning turuletoomisse investeeriti 6 miljonit krooni (u 384 000 eurot).

A. Le Coq’i 200. juubeli puhul valmis Eesti õlleajaloo eksperdi ning MTÜ Eesti Õlleajaloo Seltsi juhataja Andres Sepa koostatud mahukas raamat „Õllelinn Tartu. A. Le Coq 1807−2007“. Ligi 400-leheküljeline väärikas trükis käsitleb Eesti õlleajalugu ja traditsioone ning A. Le Coq’i kaubamärgi sünnilugu ja jõudmist Eestisse.

2007. aastal sisenes A. Le Coq uude tootekategooriasse ning hakati tootma energiajooki Dynami:t. 2008. aasta alguses lisandus veel üks uus kategooria − Aura mahlasiirup.

2009. aastal äratas A. Le Coq ellu vana kaljatootmise traditsiooni ning tõi turule ehtsa kääritatud A. Le Coq kalja. A. Le Coq’i naturaalselt kääritatud kali on valmistatud rukki- ja odralinnastest ning kääritatud pärmi- ja piimhappebakteritega nagu seda on ajalooliselt tehtud. Toodet on saatnud suur edu, pälvides 2009. aasta Eesti edukaima toote tiitli ning joogist on tänaseks saanud ka eestlaste eelistatuim kali.

2010 − A. Le Coq laiendab tooteportfelli

2010. aastal võttis ettevõte kasutusele Eestis ainulaadse õllevalmistamise tehnoloogia ning tõi turule kolmekordselt filtreeritud kvaliteetõlle A. Le Coq Premium Extra.

---

Samuti alustas ettevõte Eesti esimese maisiõlle tootmist A. Le Coq Maíz. 2010. aasta kevadel lisandus karastusjookide tootegrupile koolasegment ning A. Le Coq hakkas tootma Ameerikast pärit koolajooki Royal Crown Cola’t ehk RC Cola’t. Tegemist on rahvusvahelise koolabrändiga, mille retsepti autor on farmatseut Claude Hatcher, kes alustas karastusjookide valmistamist 1905. aastal Ameerikas Georgia osariigis. RC Cola on kolmas koolabränd maailmas, mida toodetakse ligi 60 riigis.

2016 – A. Le Coq kui Eesti õllekultuuri arendaja ja joogituru liider

Eesti õllekultuuri arendajast ja joogikultuuri liidrist A. Le Coq’ist on saanud Eesti joogituruliider, omades 2015. aasta keskmise näitajana kõikides joogiturusegmentides, kus ettevõte tegutseb, esimest või teist positsiooni. Ettevõtte olulisemateks brändideks on A. Le Coq, Fizz, Aura ja Limonaad.

---

A. Le Coq jätkab tootevaliku laiendamist ning tegeleb pideva tooteuuendusega. 2012. aastal tuleb turule Eesti esimene maheõlu Organic Beer. 2013. aastal tõime tagasi ajaloolise õlle A. Le Coq Imperial, millele oli 1912. aastal antud Venemaa Tsaariõukonna ametliku õlle tiitel. Imperial Ale, Gold ja Märzen on Vene Tsaari esindusõlle Imperial Extra Double Stout järeltulijad. 2016. aasta kevadel tõime turule purkidesse villitud Brewers Collectioni eriõlled IPA, BLOND ja KRIEK ning esmakordselt ka alkoholivaba õlle.

Eesti vanima õlletootjana seisab A. Le Coq hea Eesti õllekultuuri säilimise ja edendamise eest. Õllekultuuri arendamiseks käivitasime 2011. aasta oktoobris projekti Beer Star, mille eesmärk on tõsta õllede serveerimiskvaliteeti Eesti pubides ja restoranides. Projekti käigus  koolitame A. Le Coqi õlut müüvate toitlustuskohtade personali ja jagame teadmisi, kuidas õlut hinnata, serveerida ja toiduga sobitada. Koolituse läbinud baarid ja pubid tunneb ära Beer Star märgi järgi.

2013. aasta sügisel pandi alus Beer Stari ja Eesti Sommeljeede Assotsiatsiooni ühisettevõtmisele – Eesti parima õllesommeljee võistlustele. Tegemist on ainulaadse võistlusega Baltikumi ja Skandinaavia piirkonnas ning esimese Eesti parima õllesommeljee tiitli pälvis Kristjan Markii.

2014 – Eesti parima õllesommeljee tiitli võidab Urmas Linnamägi.
2015 – Eesti parima õllesommeljee tiitli võidab Oskar Pihlik.
2016 – Eesti parima õllesommeljee tiitli võidab Els-Maria Uibo.

Olulisemad aastaarvud A. Le Coq’i ajaloos

---

1800 – Tartlastele hakkab õlut pruulima B. J. Hesse, kelle väikesest õllevabrikust saab alguse Eesti vanim ja suurim järjepidevalt tegutsev joogitööstusettevõte, tänane A. Le Coq.

1807 – Preisimaal elav hugenotiperekond rajab kiirelt areneva joogikaubandusettevõtte A. Le Coq & Co.

1826 – Tallinlasest õllepruul J. R. Schramm alustab Tartus laagriõlle tootmist.

1830 – Kaupmees Albert L. J. Le Coq asub Londonisse perekonna veiniäri laiendama ja hakkab oma nime all villima ja eksportima vene keiserlikku stout’i.

1880 – Albert L. J. Le Coq müüb eduka ekspordifirma äripartnerile, Sillemite perekonnale.

1893 – J. R. Schrammi pärijate õlletehas saab uue nime Tivoli ja tootmine viiakse kesklinnast üle Tähtverre.

1896 – Tivolist saab aktsiaselts ja vastvalminud moodne suurõlletehas alustab turgude vallutamist.

1900 – AS Tivoli ostab A. D. Musso (end. B. J. Hesse) ettevõtte, sellest saab Tivoli Jaani tänava tehas ja peakontor.

1904 – A. Le Coq muudetakse osaühinguks ja firma peakontor ning villimistehas kolitakse 1906 Londonist Peterburi.

1912 – A. Le Coq pälvib Vene keiserliku õukonnavarustaja tiitli

1912 – A. Le Coq ostab Tartus AS Tivoli.

1913 – Tartus hakatakse tootma Imperial Extra Double Stout’i. Tivoli uueks nimeks saab A. Le Coq.

1914 – A. Le Coq’i kiire edu seiskab alanud Esimene maailmasõda.

1917–18 – A. Le Coq’i Tartu tehaseid rüüstatavad kordamööda Vene ja Saksa sõjaväed, Peterburi osakond likvideerub.

1921 – A. Le Coq’i tehas alustab uuesti tööd iseseisvas Eesti Vabariigis.

1926 – A. Le Coq ostab Gambrinuse. Eesti õlleturg jagatakse suurtootjate vahel.

1933 – A. Le Coq’i algatusel müügitsoonide leping lõpetatakse. Vaba konkurents tõstab A. Le Coq’i toodete läbimüüki oluliselt.

1938 – A. Le Coq avab Tallinnas Suur-Patarei tänaval uue moodsa õllevillimis- ja karastusjoogitehase, et rahuldada pealinna järjest kasvavat nõudlust.

1940 – A. Le Coq natsionaliseeritakse. Sõjaeelsed müügimahud on teinud Tartu ettevõttest suurima õlletootja Eestis.

1941 – Natsionaliseeritud AS A. Le Coq nimetatakse Tartu Õlletehaseks.

1941–1944 – A. Le Coq tegutseb riikliku ettevõttena Bierbrauerei Dorpat. Ligi 80% õlletoodangust läheb Saksa sõjaväe tarbeks.

1944 – Septembris allutatakse Tartu Õlletehas taas ENSV toiduainetetööstuse rahvakomissariaadile.

1950 – Tartu Õlletehas rekonstrueeritakse põhjalikult.

1958 – Tartu Õlletehas toodab esimest korda üle 10 miljoni liitri õlut aastas.

1960 – Tartu Õlletehas nimetatakse Eesti NSV Toiduainetetööstuse Ministeeriumi poolt õlle ja karastavate jookide juhtivaks ettevõtteks.

1962 – Valmib uus õllevillimistsehh, mis on sellel perioodil kõige kaasaegsem ja tootlikum kogu NSV Liidus.

1968 – Alustatakse esimese Eesti mineraalvee Värska villimist.

1973 – Tartu Õlletehas saab tunnustusena nime Tartu Eksperimentaalõlletehas.

1980 –Võrreldes sõjaeelse perioodiga õlletoodang kuuekordistub.

1995 – Taasiseseisvunud Eesti Vabariik erastab AS RAS Tartu Õlletehase Magnum Konsuumer’ile. Uued omanikud alustavad ettevõtte moderniseerimisega. Ostetakse uusi tootmisseadmeid ning hangitakse plastpudelite villimisliin.

1997 – Soome õlletootja Olvi Oyj omandab Tartu Õlletehase aktsiad.

1998 – Luuakse holding-firma AS A. Le Coq, mis omandab lisaks Tartu Õlletehasele ka osaluse Läti õlletehases Cesu Alus ja Leedu õlletehases Ragutis AB.

1999 – Maikuus võetakse taas kasutusele A. Le Coq’i kaubamärk.

1999 – Valmib Baltimaade moodsaim õlletehas, mis on varustatud tipptasemel tehnikaga.

1999 – A. Le Coq’i kaubamärki hakkavad esimestena kandma õlled Premium, Porter ja Pilsner ning mineraalvesi Vichy.

1999 – Tartu Õlletehas hakkab esimese Eesti ettevõttena tootma siidrit.

2001 – Tartu Õlletehas hakkab esimese Eesti ettevõttena tootma spordijooke.

2002 – A. Le Coq saab Eesti joogituru liidriks.

2003 – Tartu Õlletehas ostab AS Ösel Foods’i. Ettevõte alustab mahla, mahlajookide ning jäätee tootmist.

2003 – 1. juulil avatakse Õllemuuseum.

2004 – AS Tartu Õlletehas muudab ärinime AS A. Le Coq Tartu Õlletehaseks.

2004 – A. Le Coq ületab esimese Eesti joogitootjana 100 miljoni liitrise tootmispiiri.

2005 – A. Le Coq toob esimest korda Eestis müügile fooliumiga kaetud purgi.

2005 – A. Le Coq hakkab esimese Eesti ettevõttena tootma near water vett.

2006 – A. Le Coq toob esimest korda Eestis turule reljeefses purgis Gin Long Drink’i.

2006 – A. Le Coq investeerib purkide multipaki villimisliini.

2006 – A. Le Coq on Eesti suurim joogitootja, kelle peamised tootegrupid on õlu, mahl, vesi ja karastusjoogid.

2007 – A. Le Coq Tartu Õlletehas muudab ärimine AS A. Le Coq’iks.

2007 – A. Le Coq hakkab tootma energiajooke.

2007 – Tartus valmib uus logistikakeskus.

2007 – A. Le Coq tähistab oma kaubamärgi ja ettevõtte 200. juubeliaastat ning toob turule juubeliõlle A. Le Coq Special.

2007 – valmib uus plastpudelite villimisliin.

2008 – A. Le Coq hakkab tootma siirupeid.

2009 – A. Le Coq äratab ellu vana kaljatootmise traditsiooni ning toob turule ehtsa kääritatud kalja.

2010 – A. Le Coq toob turule Eesti esimese maisiõlle.

2010 – A. Le Coq alustab Royal Crown Cola tootmist.

2011 – A. Le Coq lansseerib õllekultuuri arendamise projekti nimega Beer Star.

2012 – A. Le Coq toob turule Eesti esimese maheõlu A. Le Coq Organic.

2013 – A. Le Coq hakkab taas tootma Imperiali õlut, mis sajand tagasi Vene keiserliku õukonna õlleks tituleeriti.

2013 – A. Le Coq’i ja Eesti Sommeljeede Assotsiatsiooni koostöös toimub Eesti esimene Parima Õllesommeljee valimine. Tiitli võidab Kristjan Markii.

2013 – A. Le Coq alustab Warsteineri õllede turustamist Eestis.

2016 – Turule jõuavad väikepartiidena toodetud eriõlled, mis on tarbijaile mugavalt purgis: Brewer's Collectioni IPA, BLOND ja KRIEK. Samal aastal võetakse kasutusele senini väikseim õllepudel Eestis – 0,25-liitrisesse klaaspudelisse villitakse Premium Nippel. Tootma hakatakse alkoholivaba A. Le Coq Premium 0,0%.

2020 – sisenemine portsjonpakkide turule Aura pisimahlade, maitsvata Smuutide ja Limpa kõrrejookidega. Alkoholivabade toodete arendaminie kõikides kategooriates: alkoholivaba õlu, alkoholivaba siider, alkoholivaba long drink.