A. Le Coq

Milline on Sinu lugu A. Le Coqist?

A. Le Coq tähistab tänavu oma 210 aasta Juubelit

Enam kui kahe sajandi pikkune eluiga võimaldab meil rääkida Eesti õlle- ja joogikultuurist ning nendega kaasnevatest traditsioonidest. Selleks, et veelgi rikastada Eesti õllekultuuri ja joogitööstuse ajalugu uute teadmistega, ootame kõikide mälestusi ja lugusid seoses A. Le Coqiga. Oodatud on nii kirja pandud meenutused kui ka fotod, tootepakendid, erinevad meened ja kõik muu, mis seotud ajaloolise joogitootjaga.

Just Teil on võimalus anda oma panus Eesti joogikultuuri ja A. Le Coqi kultuuripärandi rikastamisesse, säilitamisesse ja edasiviimisesse.

Tänutäheks A. Le Coqi poolt saavad kõige huvitavamad leiud ja lood vääriliselt autasustatud. Lisaks talletatakse erilisemad neist muuseumi arhiivis ning pannakse välja lugemiseks ka siia veebilehele.

Mida me kogume?

Ootame oma muuseumi kogudesse Teie lugusid, mälestusi või esemeid, mis seostuvad ajaloolise joogitootjaga A. Le Coq, aga ka õllepruulimise ajalooga laiemalt.

Saatke meile oma mälestusi tehases töötamisest või toodete müümisest, toimunud vahvast sündmusest või hoopis meeleolukast koosviibimisest sõpradega, kus rolli on mänginud A. Le Coqi joogid.

Lugude ja mälestuste kirjutamisel pole ajaperiood oluline. Ajalugu tehakse iga päev ning seetõttu võivad lood olla nii aastate tagant kui ka alles eile toimunud meeldejäävast koosviibimisest.

Lugude väärtust tõstavad alati fotod, mida võib lisada oma mälestusele.

Jääkeldri tarbeks jää lõikamine Emajõel

Väga on oodatud muuseumi kogudesse:

  • Esimese Eesti Vabariigi aegsed mälestused, esemed ja fotod, näiteks pudelid ja pudelikastid või A. Le Coqi tootmist, töötajaid, reklaame või tooteid kujutavad pildid.
  • Mälestused sõjaperioodist: kuidas tehas töötas, milline oli töökultuur, millised olid tolleaegsed tooted jmt.
  • Nõukogudeaegsed turundusmaterjalid, näiteks reklaamsärgid, klaasid, kruusid.
  • Tudengipõlvemälestused A. Le Coqi toodetega lisaraha teenimisest.
  • A. Le Coq Londonis ning seal toodetud A. Le Coqi logoga sildid ja tooted. Oleme huvitatud lugudest, artiklitest ja leidudest sellest ajajärgust, mil A. Le Coqi peakontor tegutses veel Inglismaal.
  • A. Le Coqi jalajälg tsaari Venemaal, aga ka Nõukogude Venemaal. Näiteks sinna eksporditud toodete pakendid, aga ka lood ja mälestused A. Le Coqi hiilgaegadest Venemaal.
  • Lood ja meenutused jäälõikamisest Emajõel: vanasti oli traditsiooniks käia talviti Emajõe peal jääd lõikamas. Ootame väga lugusid või meenutusi, pilte ja jäädvustusi talvisest jäälõikusest Emajõel.

Juhul kui vajate oma loo kirja panemisel abi, siis siit leiate mõned abistavad küsimused.

Oma mälestused saate esitada meile elektrooniliselt juubel[ät]alecoq.ee või postiga aadressil A. Le Coq Õllemuuseum, Laulupeo pst 15, Tartu.

Oma mälestusele palume märkida:

  • Nimi (kui Te nime märkida ei soovi, siis märkige kindlasti sugu)
  • Sünniaeg ja -koht
  • Elukoht
  • E-posti aadress või kontakttelefon

    Abiks kirjutajale

    Kui tunnete, et vajate loo kirja panemisel abi, siis oleme kokku pannud järgmised abistavad küsimused. Küsimustele ei pea üks-ühele vastama, pigem on need meenutamisel abiks.

  • Mis see sündmus on, mida Te meenutate?
  • Millal see sündmus toimus?
  • Milline oli Teie või Teie lähedase roll selles mälestuses?
  • Kui vana olite Teie või Teie poolt meenutatav isik selles mälestuses?
  • Kirjeldage tolle hetke üleüldist meeleolu. Oli see rõõmus sündmus, kurb sündmus? Toimus midagi traagilist?
  • Kas samal päeval toimus mujal Eestis veel midagi erilist?
  • Miks otsustasite just sellest sündmusest kirjutada?
  • Millist rolli mängis selle meenutuse juures A. Le Coq?

Miks me kogume?

A. Le Coqi Õllemuuseum kogub lugusid ja mälestusi, et saada ning säilitada infot Eesti õlle- ja joogikultuurist erinevatel ajaperioodidel. Saadavat informatsiooni kasutatakse muuseumi tegevuses ja teadustööl, näitustel ja programmides.

Loe juba saadetud mälestusi

 

Albert Le Coq – elupäästja

“Vanaisa, vanaisa, mis see seal riiulil on?”, tüütas väike poiss oma esiisa. “See on õllepudel!”, oli vanaisal vastus kiirelt võtta. “Aga miks ta selline välja näeb?”, jätkas poiss oma küsitlust. “See on vana! Vanasti tehti selliseid pudeleid!”.

“Aga kui vana? Kas sina jõid sellest? Oli see väga kibe?”, tabas poisi küsimustelaviin korraga vanaisa. “Oehh!”, ohkas vaarisa sügavalt. “Tundub, et siit vist pääsu ei ole. Näe, võta! Ma räägin sulle nüüd ühe loo!”.

Järgnev lugu on minu vana-vanaisast – Evald Friedrikust, kes NSV Liidu repressiivpoliitika eest metsa põgenes ning hiljem teadmata kadunuks jäi. Antud loo jutustas mulle millalgi 90ndatel minu vanaisa – Enno Evald, kes tänaseks meie hulgast kahjuks lahkunud on.

“Vaata poiss, selle loo rääkis mulle siin samas kunagi minu isa, kui ma olin umbes sinuvanune.  See juhtus ammu-ammu. Siis, kui tulid venelased ja võtsid meie väikse riigi julmalt enda võimu alla. Kõik kellele see ei meeldinud saadeti kodunt ära. Kaugele Siberisse. Meid õnneks ei saadetud. Aga sinu vana-vanaisa ei suutnud käed rüpes pealt vaadata, kuidas meie väike armas riik nii lihtsalt ära võetakse ja põgenes seepärast metsa, kus ta koos teiste metsavendadega üritas punavägedele vastu hakata. Aeg-ajalt käis ta ka kodus meie juures: minu, ema ja venna juures. Siis, kui õhk vähe puhtam oli ja punanahkasid läheduses näha ei olnud”.

“Aga see pudel vanaisa? Mis lugu selle pudeliga on?”.

“See pudel, võib vast nii öelda, päästis sinu vanaisa elu. Juhtus nii, et ühel palaval suvepäeval piirasid punaväed su vanaisa ja teised metsavennad sisse. Siit mitte väga kaugel – Mahtras, Juurus. Seal lähedal metsas, kus praegu Mahtra sõja mälestusmärk on. Nad varjasid end paksus tihnikus mitu päeva ja ööd. Välja nad aga tulla ei saanud, sest punaarmee oli läheduses ning oleks nad kohe kinni võtnud. Kuna oli palav, siis kaotasid nad palju vett. Läheduses oli küll väike järv ja eemal voolas ka allikas, kuid sinna minek oleks olnud liialt ohtlik. Juhtus aga nii, et kui su nõrkenud ja näljast ning janust kurnatud vana-vanaisa luurele läks, komistas ta põõsas ühe kasti otsa. Ilma sinna vaatamata haaras ta kasti ning lohistas selle vaikselt oma kamraadide juurde. Suur oli nende imestus ja rõõm, kui kasti avades leidsid nad sealt õllepudelid, täis ehedat A Le Coqi eripruuli. Õlle oli küll vana, kuid maitse olevat olnud imeline. Eriti, kui sa pole mitu päeva süüa ja juua saanud. Tänu sellele õllele jaksasid nad veel vastu pidada ning järgmisel päeval õnnestus neil läbi õnne sealt varitsusest ka pääseda. Su vana-vanaisa võttis pudeli mälestuseks kaasa. Selle sama pudeli, mida sa poiss hetkel enda käes hoiad. Hiljem selgus, et see kast oli ühe kohaliku metsamehe oma, kes selle oma naise eest sinna kunagi peitnud oli. Metsamees ja tema naine saadeti paraku Siberisse. Kast ja õlled aga jäid ning päästsid su vana-vanaisa ja kolme metsavenna elu.”

Loo jutustanud – Enno Evald, kirja pannud – Kristo Veinberg. Kaasiku talus. Anno 1918.

********

Meenutusi Teise Maailmasõja järgsest A. Le Coqist.

Pärast Teist Maailmasõda kandis tänavu 210. aastapäeva tähistav A. Le Coq Tartu Õlletehase nime. Öeldakse et nimi ei riku meest kui mees ise seda ei tee. Tartu Õlletehast vaatamata nime muutusele saab meenutada ainult hea sõnaga.

Mulle meenub 1944. aasta sõjajärgne aeg kui ema koos viie lapsega elas Eerikal Jaan Tõnissoni venna Jüri Tõnissoni häärberi kõrval asuvas aiapoistemajas teisel korrusel ja meid külastas õlletehases töötav proua Salme Kirk kes tõi meile sageli külakostiks head maitsvat õrnroosakat värvi kihisevat limonaadi. Mulle on meelde jäänud, et limonaad oli villitud umbes 0,3 liitrilistesse pudelitesse. Sellel limonaadil oli tõesti hea maitse, kihises ja vähese suhkrusisaldusega, mille sarnast tänapäeval enam ei toodeta, kuid võiks toota. Samas tundus, et limonaadi tootmisel ei kasutatud siis sünteetilisi värvaineid.

Meelde on jäänud pärast sõda Tartu Õlletehase abi loomapidajatele, kui seal müüdi neile odavalt õlleraba. Muidugi, raba ostuks pidi olema seal eestkostja . Meil oli selleks seal töötav proua Kirk. Rabale käidi kord nädalas järel hobuvankrile paigutatud kastiga. Toodud raba oli soe ja selle sees oli mõnus käsi-ja jalgupidi sobrata. Kodus paigaldati soe õlleraba ligi 200 liitrit mahutavatesse puust püttidesse ja lisati seda vähehaaval loomasöödale. See oli aeg kui sigade söötmiseks kasutati naturaalseid toiduaineid nagu kartul, õlleraba, kaera- ja odrajahu, loomapeete, millele suvel lisati haljassöödana hekseldatud rohelist heina. Loomadele igasuguseid valgupastasid siis ei söödetud. Pärast kolhooside moodustamist lõpetati eraisikutele raba müük. Postimehes ilmunud jäävõtu pilt tuletas meelde nõukogude aega kui kolhooside algaastatel aeti kolhoosnikuid oma hobustega õlletehasele ja piimakombinaadile jääd vedama. Ema rääkis, et see oli raske töö, kuid minemata ei tohtinud jätta. Vastasel korral olid riigivastane ja sulle võis ka Emajõe jäält Siber paista. Ema leidis viimaks omale ühe meessugulase jääveoks asendajaks. Tagantjärgi mõeldes toimus ka nõukogude aja Tartu Toomeorus meeldejäävaid vabaõhu üritusi, mille ettevalmistust alustati nädal varem. Tartu Kaubandusvalitsus püstitas siis Toomeorgu terve rea müügipaviljone, kus müüdi siis ka defitsiitset kaupa. Mäletan, et siis õnnestus esimestel ostjatel osta õlletehase „Ziguli“ õlle kõrvale ka defitsiitset tumedat „Porteri“ õlut. Tänapäeval on Tartus A. Le Coq, minu teada ainuke ettevõte, mis on suutnud suurtele muutustele vastu pidada, töötada ja edukalt areneda ning tähistada oma 210. tegutsemisaastat. Soovin jõudu ja tarkust direktorile ja õlletehase kollektiivile tänapäeva ettevõtetele kahjulikele hinnatõusudele  vastupidamiseks.

Jüri Laurson, 28.05.2017.a

*********

Kellukese tragöödia

Lapsepõlves elasime piirkonnas, kus põhiline tööandja Põlva Piimakombinaat pakkus võimalust käia igal reedel saunas, mida muidugi kortermaja elanikud alati kasutasid. Kui suurtele inimestele oli saunapäev mõnus kuuma leili, vihtlemise ja seltskonnas viibimise tõttu, siis lastele tegi saunapäeva eriliseks ainult üks asi ja see oli limonaad. Meie peres joodigi limonaadi ainult peale sauna ja oi kui hästi see maitses! Ühel reedel, aastal kas 1989 või 1990, kui läksime poolteist aastat vanema vennaga poodi limonaadi “Kelluke” järele, olime tagasiteel ülemeelikus tujus ja lollitasime. Teadsime ju, et kotis on midagi eriti head! Meie nali ja naer asendus ühel hetkel pisaratega, sest limonaadi kott kukkus maha ja pudelid läksid katki. Seisime vennaga koti juures nii, nagu oleks kellegi ärasaatmine. Sel samal reedel pidimegi käima saunas “Kellukeseta” ja saun tundus sama igav kui vanaonu juubel. Edaspidi anti limonaadi toomise ülesanne meie kõige vanemale vennale, kes on minust 9 aastat vanem ja kui vahel võisimegi noorema vennaga ise tuua poest saunalimpsu, liikusime üliettevaatlikult. Ma isegi mäletan, et poest koju jõudmine limonaadidega tekitas koorma langemise tunde.

Nüüd, kui mul on endal lapsed, proovin sama traditsiooni jätkata. Limonaad ei ole meie peres joomisel igapäevaselt, aga saunaõhtutel on lastel võimalik seda juua ning tundub, et maitseelamus on sama hindamatu, mis meil oli.

Eve Palloson, 22.05.1984 Põlva.

******

 

Tere tulemast A. Le Coqi maailma

Kinnitan, et olen vähemalt 18-aastane