A. Le Coq

Milline on Sinu lugu A. Le Coqist?

A. Le Coq tähistab tänavu oma 210 aasta Juubelit

Enam kui kahe sajandi pikkune eluiga võimaldab meil rääkida Eesti õlle- ja joogikultuurist ning nendega kaasnevatest traditsioonidest. Selleks, et veelgi rikastada Eesti õllekultuuri ja joogitööstuse ajalugu uute teadmistega, ootame kõikide mälestusi ja lugusid seoses A. Le Coqiga. Oodatud on nii kirja pandud meenutused kui ka fotod, tootepakendid, erinevad meened ja kõik muu, mis seotud ajaloolise joogitootjaga.

Just Teil on võimalus anda oma panus Eesti joogikultuuri ja A. Le Coqi kultuuripärandi rikastamisesse, säilitamisesse ja edasiviimisesse.

Tänutäheks A. Le Coqi poolt saavad kõige huvitavamad leiud ja lood vääriliselt autasustatud. Lisaks talletatakse erilisemad neist muuseumi arhiivis ning pannakse välja lugemiseks ka siia veebilehele.

Mida me kogume?

Ootame oma muuseumi kogudesse Teie lugusid, mälestusi või esemeid, mis seostuvad ajaloolise joogitootjaga A. Le Coq, aga ka õllepruulimise ajalooga laiemalt.

Saatke meile oma mälestusi tehases töötamisest või toodete müümisest, toimunud vahvast sündmusest või hoopis meeleolukast koosviibimisest sõpradega, kus rolli on mänginud A. Le Coqi joogid.

Lugude ja mälestuste kirjutamisel pole ajaperiood oluline. Ajalugu tehakse iga päev ning seetõttu võivad lood olla nii aastate tagant kui ka alles eile toimunud meeldejäävast koosviibimisest.

Lugude väärtust tõstavad alati fotod, mida võib lisada oma mälestusele.

Jääkeldri tarbeks jää lõikamine Emajõel

Väga on oodatud muuseumi kogudesse:

  • Esimese Eesti Vabariigi aegsed mälestused, esemed ja fotod, näiteks pudelid ja pudelikastid või A. Le Coqi tootmist, töötajaid, reklaame või tooteid kujutavad pildid.
  • Mälestused sõjaperioodist: kuidas tehas töötas, milline oli töökultuur, millised olid tolleaegsed tooted jmt.
  • Nõukogudeaegsed turundusmaterjalid, näiteks reklaamsärgid, klaasid, kruusid.
  • Tudengipõlvemälestused A. Le Coqi toodetega lisaraha teenimisest.
  • A. Le Coq Londonis ning seal toodetud A. Le Coqi logoga sildid ja tooted. Oleme huvitatud lugudest, artiklitest ja leidudest sellest ajajärgust, mil A. Le Coqi peakontor tegutses veel Inglismaal.
  • A. Le Coqi jalajälg tsaari Venemaal, aga ka Nõukogude Venemaal. Näiteks sinna eksporditud toodete pakendid, aga ka lood ja mälestused A. Le Coqi hiilgaegadest Venemaal.
  • Lood ja meenutused jäälõikamisest Emajõel: vanasti oli traditsiooniks käia talviti Emajõe peal jääd lõikamas. Ootame väga lugusid või meenutusi, pilte ja jäädvustusi talvisest jäälõikusest Emajõel.

Juhul kui vajate oma loo kirja panemisel abi, siis siit leiate mõned abistavad küsimused.

Oma mälestused saate esitada meile elektrooniliselt juubel[ät]alecoq.ee või postiga aadressil A. Le Coq Õllemuuseum, Laulupeo pst 15, Tartu.

Oma mälestusele palume märkida:

  • Nimi (kui Te nime märkida ei soovi, siis märkige kindlasti sugu)
  • Sünniaeg ja -koht
  • Elukoht
  • E-posti aadress või kontakttelefon

    Abiks kirjutajale

    Kui tunnete, et vajate loo kirja panemisel abi, siis oleme kokku pannud järgmised abistavad küsimused. Küsimustele ei pea üks-ühele vastama, pigem on need meenutamisel abiks.

  • Mis see sündmus on, mida Te meenutate?
  • Millal see sündmus toimus?
  • Milline oli Teie või Teie lähedase roll selles mälestuses?
  • Kui vana olite Teie või Teie poolt meenutatav isik selles mälestuses?
  • Kirjeldage tolle hetke üleüldist meeleolu. Oli see rõõmus sündmus, kurb sündmus? Toimus midagi traagilist?
  • Kas samal päeval toimus mujal Eestis veel midagi erilist?
  • Miks otsustasite just sellest sündmusest kirjutada?
  • Millist rolli mängis selle meenutuse juures A. Le Coq?

Miks me kogume?

A. Le Coqi Õllemuuseum kogub lugusid ja mälestusi, et saada ning säilitada infot Eesti õlle- ja joogikultuurist erinevatel ajaperioodidel. Saadavat informatsiooni kasutatakse muuseumi tegevuses ja teadustööl, näitustel ja programmides.

Loe juba saadetud mälestusi

 

Albert Le Coq – elupäästja

“Vanaisa, vanaisa, mis see seal riiulil on?”, tüütas väike poiss oma esiisa. “See on õllepudel!”, oli vanaisal vastus kiirelt võtta. “Aga miks ta selline välja näeb?”, jätkas poiss oma küsitlust. “See on vana! Vanasti tehti selliseid pudeleid!”.

“Aga kui vana? Kas sina jõid sellest? Oli see väga kibe?”, tabas poisi küsimustelaviin korraga vanaisa. “Oehh!”, ohkas vaarisa sügavalt. “Tundub, et siit vist pääsu ei ole. Näe, võta! Ma räägin sulle nüüd ühe loo!”.

Järgnev lugu on minu vana-vanaisast – Evald Friedrikust, kes NSV Liidu repressiivpoliitika eest metsa põgenes ning hiljem teadmata kadunuks jäi. Antud loo jutustas mulle millalgi 90ndatel minu vanaisa – Enno Evald, kes tänaseks meie hulgast kahjuks lahkunud on.

“Vaata poiss, selle loo rääkis mulle siin samas kunagi minu isa, kui ma olin umbes sinuvanune.  See juhtus ammu-ammu. Siis, kui tulid venelased ja võtsid meie väikse riigi julmalt enda võimu alla. Kõik kellele see ei meeldinud saadeti kodunt ära. Kaugele Siberisse. Meid õnneks ei saadetud. Aga sinu vana-vanaisa ei suutnud käed rüpes pealt vaadata, kuidas meie väike armas riik nii lihtsalt ära võetakse ja põgenes seepärast metsa, kus ta koos teiste metsavendadega üritas punavägedele vastu hakata. Aeg-ajalt käis ta ka kodus meie juures: minu, ema ja venna juures. Siis, kui õhk vähe puhtam oli ja punanahkasid läheduses näha ei olnud”.

“Aga see pudel vanaisa? Mis lugu selle pudeliga on?”.

“See pudel, võib vast nii öelda, päästis sinu vanaisa elu. Juhtus nii, et ühel palaval suvepäeval piirasid punaväed su vanaisa ja teised metsavennad sisse. Siit mitte väga kaugel – Mahtras, Juurus. Seal lähedal metsas, kus praegu Mahtra sõja mälestusmärk on. Nad varjasid end paksus tihnikus mitu päeva ja ööd. Välja nad aga tulla ei saanud, sest punaarmee oli läheduses ning oleks nad kohe kinni võtnud. Kuna oli palav, siis kaotasid nad palju vett. Läheduses oli küll väike järv ja eemal voolas ka allikas, kuid sinna minek oleks olnud liialt ohtlik. Juhtus aga nii, et kui su nõrkenud ja näljast ning janust kurnatud vana-vanaisa luurele läks, komistas ta põõsas ühe kasti otsa. Ilma sinna vaatamata haaras ta kasti ning lohistas selle vaikselt oma kamraadide juurde. Suur oli nende imestus ja rõõm, kui kasti avades leidsid nad sealt õllepudelid, täis ehedat A Le Coqi eripruuli. Õlle oli küll vana, kuid maitse olevat olnud imeline. Eriti, kui sa pole mitu päeva süüa ja juua saanud. Tänu sellele õllele jaksasid nad veel vastu pidada ning järgmisel päeval õnnestus neil läbi õnne sealt varitsusest ka pääseda. Su vana-vanaisa võttis pudeli mälestuseks kaasa. Selle sama pudeli, mida sa poiss hetkel enda käes hoiad. Hiljem selgus, et see kast oli ühe kohaliku metsamehe oma, kes selle oma naise eest sinna kunagi peitnud oli. Metsamees ja tema naine saadeti paraku Siberisse. Kast ja õlled aga jäid ning päästsid su vana-vanaisa ja kolme metsavenna elu.”

Loo jutustanud – Enno Evald, kirja pannud – Kristo Veinberg. Kaasiku talus. Anno 1918.

********

Meenutusi Teise Maailmasõja järgsest A. Le Coqist.

Pärast Teist Maailmasõda kandis tänavu 210. aastapäeva tähistav A. Le Coq Tartu Õlletehase nime. Öeldakse et nimi ei riku meest kui mees ise seda ei tee. Tartu Õlletehast vaatamata nime muutusele saab meenutada ainult hea sõnaga.

Mulle meenub 1944. aasta sõjajärgne aeg kui ema koos viie lapsega elas Eerikal Jaan Tõnissoni venna Jüri Tõnissoni häärberi kõrval asuvas aiapoistemajas teisel korrusel ja meid külastas õlletehases töötav proua Salme Kirk kes tõi meile sageli külakostiks head maitsvat õrnroosakat värvi kihisevat limonaadi. Mulle on meelde jäänud, et limonaad oli villitud umbes 0,3 liitrilistesse pudelitesse. Sellel limonaadil oli tõesti hea maitse, kihises ja vähese suhkrusisaldusega, mille sarnast tänapäeval enam ei toodeta, kuid võiks toota. Samas tundus, et limonaadi tootmisel ei kasutatud siis sünteetilisi värvaineid.

Meelde on jäänud pärast sõda Tartu Õlletehase abi loomapidajatele, kui seal müüdi neile odavalt õlleraba. Muidugi, raba ostuks pidi olema seal eestkostja . Meil oli selleks seal töötav proua Kirk. Rabale käidi kord nädalas järel hobuvankrile paigutatud kastiga. Toodud raba oli soe ja selle sees oli mõnus käsi-ja jalgupidi sobrata. Kodus paigaldati soe õlleraba ligi 200 liitrit mahutavatesse puust püttidesse ja lisati seda vähehaaval loomasöödale. See oli aeg kui sigade söötmiseks kasutati naturaalseid toiduaineid nagu kartul, õlleraba, kaera- ja odrajahu, loomapeete, millele suvel lisati haljassöödana hekseldatud rohelist heina. Loomadele igasuguseid valgupastasid siis ei söödetud. Pärast kolhooside moodustamist lõpetati eraisikutele raba müük. Postimehes ilmunud jäävõtu pilt tuletas meelde nõukogude aega kui kolhooside algaastatel aeti kolhoosnikuid oma hobustega õlletehasele ja piimakombinaadile jääd vedama. Ema rääkis, et see oli raske töö, kuid minemata ei tohtinud jätta. Vastasel korral olid riigivastane ja sulle võis ka Emajõe jäält Siber paista. Ema leidis viimaks omale ühe meessugulase jääveoks asendajaks. Tagantjärgi mõeldes toimus ka nõukogude aja Tartu Toomeorus meeldejäävaid vabaõhu üritusi, mille ettevalmistust alustati nädal varem. Tartu Kaubandusvalitsus püstitas siis Toomeorgu terve rea müügipaviljone, kus müüdi siis ka defitsiitset kaupa. Mäletan, et siis õnnestus esimestel ostjatel osta õlletehase „Ziguli“ õlle kõrvale ka defitsiitset tumedat „Porteri“ õlut. Tänapäeval on Tartus A. Le Coq, minu teada ainuke ettevõte, mis on suutnud suurtele muutustele vastu pidada, töötada ja edukalt areneda ning tähistada oma 210. tegutsemisaastat. Soovin jõudu ja tarkust direktorile ja õlletehase kollektiivile tänapäeva ettevõtetele kahjulikele hinnatõusudele  vastupidamiseks.

Jüri Laurson, 28.05.2017.a

*********

Kellukese tragöödia

Lapsepõlves elasime piirkonnas, kus põhiline tööandja Põlva Piimakombinaat pakkus võimalust käia igal reedel saunas, mida muidugi kortermaja elanikud alati kasutasid. Kui suurtele inimestele oli saunapäev mõnus kuuma leili, vihtlemise ja seltskonnas viibimise tõttu, siis lastele tegi saunapäeva eriliseks ainult üks asi ja see oli limonaad. Meie peres joodigi limonaadi ainult peale sauna ja oi kui hästi see maitses! Ühel reedel, aastal kas 1989 või 1990, kui läksime poolteist aastat vanema vennaga poodi limonaadi “Kelluke” järele, olime tagasiteel ülemeelikus tujus ja lollitasime. Teadsime ju, et kotis on midagi eriti head! Meie nali ja naer asendus ühel hetkel pisaratega, sest limonaadi kott kukkus maha ja pudelid läksid katki. Seisime vennaga koti juures nii, nagu oleks kellegi ärasaatmine. Sel samal reedel pidimegi käima saunas “Kellukeseta” ja saun tundus sama igav kui vanaonu juubel. Edaspidi anti limonaadi toomise ülesanne meie kõige vanemale vennale, kes on minust 9 aastat vanem ja kui vahel võisimegi noorema vennaga ise tuua poest saunalimpsu, liikusime üliettevaatlikult. Ma isegi mäletan, et poest koju jõudmine limonaadidega tekitas koorma langemise tunde.

Nüüd, kui mul on endal lapsed, proovin sama traditsiooni jätkata. Limonaad ei ole meie peres joomisel igapäevaselt, aga saunaõhtutel on lastel võimalik seda juua ning tundub, et maitseelamus on sama hindamatu, mis meil oli.

Eve Palloson, 22.05.1984 Põlva.

******

Ivar Odratsi mälestusi Taru Õlletehasest           

Olin sündinud Tartus aastal 1938. 1941. aasta juulis oli hävinenud meie kodu ja vara ning kõigega tuli alustada otsast peale. Isa Arturil oli 1. jaanuarist 1941 õnnestunud saada töökoht tulevalvuri ja pearaamatupidaja asetäitjana natsionaliseeritud aktsiaseltsis “A. Le Coq”, mis oli ümber nimetatud Tartu Õlletehaseks. Nii isal kui emal õnnestus jätkata töötamist õlletehases ja trükikojas samadel ametikohtadel ka saksa okupatsiooni ajal ning tänu tutvustele õnnestus emal leida perekonnale ajutine elupaik ühes vanas puumajas Kalevi tänaval.

Okupatsioon

Mõned kuud enne seda, kui sõjavanker 1944. aasta augustis Tartust teistkordselt üle veeres ja nõukogude võimu Eestis aastakümneteks kinnistas, oli Tartu Õlletehase sakslasest direktor hr. Sihle isa enda kabinetti kutsunud ja teatanud, et ta peab kiires korras Saksamaale tagasi pöörduma ning andnud isale üle kõik volitused tehase juhtimiseks.

Järgnevad nädalad ja kuud möödusid sagedaste õhuhäirete ja pommirünnakute all, kus tehase kollektiivi ühtekuuluvustunne tegi läbi tõelise tuleproovi, kuni direktori vastne kohusetäitja oli sunnitud augusti teisel poolel 1944 tootmise lõpetama, tehase sulgema ja selle liikuvvara – hobused, autod – Tartust küllaltki ühiselt evakueerima.

Suurel osal tehase töötajatest oli maal sugulasi või kohti, kuhu linnast evakueeruda. Töötajate seas oli aga kümmekond või enam peret, kellel sugulasi maal ei olnud ja nendele tegi Artur Odrats ettepaneku evakueeruda koos tema perega Põltsamaa lähedale Umbusisse, kus asus tema isatalu. Nii saabuski sinna kaks veoautotäit õlletehase põgenikke. Õhtuhämarustes käidi vaatamas Tartu poolt paistvat tulekuma, taevas säravaid “küünlaid” ning kuulamas kostvat lahingumüra. Rinde lähenedes liikus osa õlletehase rahvast edasi Tallinna poole, nende hulgas Artur Odrats koos oma perega, kes jõudis lõpuks Vasalemma, millest rinne läks üle ilma lahinguteta.

Tartu Õlletehasel olevat olnud ka sõiduauto, mis jäi sõja esimeses laines küll tehasele õnnelikult alles, aga mille saksa okupatsioonivõimud olid sõjaväe vajadusteks hiljem siiski tehaselt rekvireerinud. Millal see toimus, ei osanud ma isalt küsida. Mina ei mäleta, et ma oleksin seda autot näinud. Ühe veoauto juhiks, millega õlletehase töötajad Umbusisse evakueerusid, oli Fuchs, kes ka ise koos autoga sinna peatuma jäi. Ühel augustilõpu hommikul 1944. aastal olid nad sinna sõitnud, parkinud auto kuhu võis ja läinud koos linna peale asju ajama.

Äkki osutanud Fuchs näpuga ühe kesklinna maja õuel seisvale sõiduautole ja öelnud isale: “Näe, meie ära võetud auto on siia jõudnud.” Mis maja see oli või mis asutus selles võis tegutseda, ei osanud ma isalt küsida. Fuchs oli läinud rahulikult auto juurde, keeranud ukse lahti, istunud sisse, käivitanud auto ja sõitnud hoovist välja. Isa jäi tänavale, et märku anda, kui keegi mööda seda peaks tulema. Tänaval hüpanud isa ka peale ja sõit läks lahti Annikvere poole, et sealt Umbusi peale ära keerata, paks tolmupilv taga.

Minu taluperenaisest tädil pidi metsa vahel olema tükike heinamaad, kus hiljaaegu oli heina tehtud ja kuhja pandud, et äkki peita sinna heinte sisse. Õhtuhämaruses saadud ka auto kuidagimoodi sinna heinamaale. Varavalges hakkasime auto ümber heinakuhja ehitama. Auto olevat heinakuhja jaoks olnud liiga suur ning kuhi saanud pikergune ja liiga madal, et korraliku heinakuhja standardvälimusele vastata. Auto aga olnud tervenisti ära kaetud ning seda ei avastanud hiljem isegi külast läbi liikunud Punaarmee väeosadki, kui nad üldse sellele metsavahelisele heinamaale sattusidki.

Kuid ega heinakuhi, kuhu auto peidetud oli, saanud kogu talveks heinamaale jääda, lehmad vajasid süüa. Nii organiseeris isa kuskil novembris auto äratoomise tehasesse. Auto oli vaja seejärel aga uute võimude juures registreerida. Tehase veoautode registreerimine oli õnnestunud vist probleemideta. Sõjaväe juhtkond vajas mugavaid sõidukeid ning käsk oli kõik, mis võimalik, kokku koguda. Seepärast rekvireeriti õlletehase sõiduauto teistkordselt ja seekord jäädavalt.

Tartu Õlletehas 1944. aastal

Õlletehase territooriumile elama asumine

Tööbüroos pakkusid uued okupatsioonivõimud isale kohe Tartu Õlletehase direktori kohusetäitja kohta, mille isa heal meelel ka vastu võttis. Kodumaja Kalevi tänaval oli alles, kuid korter oli laastatud, aknad olid katki ja suur osa asjadest kadunud. Õlletehase kontorihoone teisel korrusel saime kasutamiseks kaks tuba, akendeta vahetoa ja köögi. See oli üks osa endise A. Le Coq’i direktori võib-olla 8 või 10-toalisest esinduskorterist. Hoone katus oli lahingutes kergelt kannatada saanud ning jooksis külalistetoa kohalt läbi, mistõttu parkett oli seal juba meie saabudes läbi vettinud ja rikutud. Kuna kogu see villataoline maja oli ahiküttel ja küttepuudega oli probleeme, siis meie 4-liikmelisele perele piisas kahest toast ja vahetoast talve üleelamiseks täielikult.

Uude elukohta sisseelamiseks, võttis isa mu mitmeid kordi tehasesse kaasa. Mingeid piirdeid kontorihoone ja tehaseõue vahel ei olnud, kõik oli üks suletud territoorium, kust sisse ja välja pääses kahe kõrge raudvärava kaudu. Esimene, ülemine, oli kontori juures, mille kaudu sai läbi Tähtvere pargi Katoliku kiriku taha Jakobi mäele (siis hakati seda nimetama tänavanime järgi Kingissepa mäeks) ja teine, alumine, mis viis Tähtvere tänavale ja sealt Supilinna tänavatele. Selleks, et koju sisse saada, pidid kõik väravavahid mind nägupidi tundma, aga peamiselt hakkasin kasutama ülemist väravat ja seda valvasid vaheldumisi kaks sõbralikku väravavahti, kellele ma kohe meelde jäin.

Eriti on mulle meelde jäänud Ehrmanni nimeline väravavaht. Tema valvas ülemist Tähtvere pargi poolset väravat, mida mina kõige enam kasutasin. Värava kõrval oli väike putka, milles ta leidis varju vihma ja tuule eest. Putka uks oli ka kogu aeg lahti, kuna väravat tuli küllaltki sagedasti avada nii jalakäijate kui auto- ja hobutranspordi sisse- ja väljalaskmiseks.

Tema eripäraks teiste väravavahtidega võrreldes, kes tavaliselt ajalehte või raamatut lugesid, kui kedagi tulemas või väljumas ei olnud, oli see, et tema tegeles kogu päeva puunikerduste tegemisega. Ta oli fantastiline nikerdaja, kes lõikas puidust välja lausa imelisi kujukesi ja väga loomutruid esemeid. Ka fantaasia, mida puidust välja voolida, oli tal lendav ja ei piirdunud üksnes üht tüüpi taiestega. Osa detaile vajasid ka hööveldamist ning treimist ja nendeks olid tal vahendid kas kodus või kasutas ta tehase puidutöökoja ehk aamiseppade abi.

Iga kord kui ma tema valve ajal väravast käisin, peatusin väravaputka juures, kus ta oma taieseid näitas ning sinna juurde oma ideid selgitas. Teda oli huvitav kuulata, temale ilmselt aga meeldis, et mina tema tegevuse vastu nii palju huvi tundsin. Ta värvis oma toodangu vesivärvidega üle nii, et inimkujud said endale ka näod pähe ja värvikirevad riided selga.

Mäletan, et kuskil 1945. aasta kevadel või suvel hakkas ta looma suurt kompositsiooni, mis kujutas varemete koristamist ja indu linna taastamiseks. Oma veendumustelt oli ta usklik ja ideelahendus seisnes inimeste kujutamises, kes kirkade ja labidatega koristavad varemeid ning laovad juba müüre uute hoonete ehitamiseks neljakandilises linnakvartalis, mille keskelt tõuseb üles ja mille kohal kõrgub sammas, millele on laskunud ingel ja laotanud oma tiivad selle tegevuse õnnistamiseks. Selle taiese kinkis autor koos pühendusega Tartu Õlletehasele, mille ta mu isale üle andis. Ma kahjuks ei näinud ja ei mäleta, kas üleandmine toimus tehase kontoris või tehase nääripeol. Hiljem tekkis probleem, kus seda ideoloogiliselt vale suunitlusega kompositsiooni eksponeerida nii, et autor sellest ei solvuks.

Lilled villa kõrval haljasalal

Sõprus ja seiklused tehasealadel

Tutvusin Arviga, kui isa oli mind ühel õhtupoolikul pärast tööaega tehase õuele ringkäigule kaasa võtnud ja me olime jõudnud tehase territooriumi tagaossa. Tartu Õlletehase territooriumil oli veel teisigi hooneid, kus elas tehase töötajaid. Need asusid mäenõlval madalamal kui tehas ja kontor, aga natuke kõrgemal kui alumine Tähtvere tänavale avanev värav.

Arvi vedas mind tehase õuel igasugustesse nurgatagustesse, kuhu ma ise ilmselt ei olekski hakanud tikkuma. Olime õlletehase territooriumi lühikese ajaga võiks öelda põhjalikult läbi tuhninud ja leidsime vähemalt kahes kohas vedelemas granaate ‒ üks munakujuline ja “kärnaline” oli tehase keedukoja tagumise seina ääres. Rääkisin ka isale leitud granaatidest ja nende asukohast. Ei läinudki palju aega mööda, kui kohale olid kutsutud demineerijad ‒ kolm sõjaväevormis meest, nagu mäletan. Neile näitasime isaga granaatide asukohad kätte ja siis kästi meil ära minna. Õhtupoolikul lõhati need granaadid; pauk oli korralik.

Üheks meelispaigaks, mida me Arviga küllaltki sagedasti külastasime, oli sepikoda. Sepikoda asus õlletehase pika hooneterea kõige viimases otsas, mis erinevalt eelnevatest mitmekorruselistest hooneosadest oli ühekorruseline ja koosneski ainult ühest suurest ruumist. Ega seal ainult rauda ka taotud. Kui me isaga seda kohta esmakordselt külastasime, siis mulle näidati, kuidas ära kasutada katkise suuga limonaadipudeleid, et nendest valmistada joogiklaase või lillevaase. Pudel aeti hõõguva poolkumera rauaga kahelt poolt ühekõrguselt kuumaks, pisteti vette ning pudel läks nagu noaga lõigatult sealt kohalt pooleks. Seejärel tuli ainult käiaga teravad klaasiääred maha lihvida. Joogiklaas missugune, peal isegi kiri: MITTE MÜÜDAV.

Nendel aegadel, mida meenutan (1945), tehasel külmutusseadmeid ei olnud ning laagerdusruume jahutati jää abil. Jää varumine eelolevaks suveks algas juba eelneval talvel kõige külmemal ajal ‒ jaanuaris ‒ kui jää Emajões kõige paksem oli. Siis korraldati Emajõel jäälõikus ja jääveo aktsioon, mis kestis ikka mitmeid päevi või äkki isegi nädalaid. Jääveoks kasutati hobuseid ja regesid. Mind pani ainult imestama, kuidas nad oskasid jää nii ühesuurusteks tahukateks lõigata, mis jääkeldris üksteise otsa tõstetult ühtlaselt ühepaksuse sirge äärega seina moodustasid. Jäätahukad olid rasked ja reele paigutati nad kas kahes või kolmes kihis. Ükskord juhtuski nii, et jäätahukad hakkasid libisema ja meie koos hobusemehega lendasime koos nendega koormalt alla. Ree peal oli tavaliselt ka üks jääkonks kaasas, et kohendada koormat, kui see teel lagunema kippus. Aga sel korral polnud sellest abi. Appi tulid mehed, kes jääkeldris koormaid maha laadisid. Päeva jooksul sain tehtud vast kümme või enam edasi-tagasi sõitu kuni kõht tühjaks läks ja ma koju sööma läksin.

Villa taga aias

Õlletehas

Pärast sõda elas kogu Tartu elektrinappuses, sest Ulila elektrijaam oli sõjas hävinenud ja Emajõe äärde platvormvagunitele rajatud ajutine elektrijaam ei suutnud tagada linnale vajalikku elektrivõimsust. Seetõttu oli elektritarbimine linnakodudes äärmiselt limiteeritud, mida ei tunnetanud aga õlletehases elades.

Üks koht, mis õlle tootmistsüklis pidevalt sooja vajas, oli linnaste valmistamine. Seetõttu olid linnaserehi torni ruumid seest parajalt kuumad. Saunalava kuumust seal küll ei olnud, aga ruumis olles hakkas higi pikapeale jooksma. Mu saunalembeline isa kasutas selle võimaluse ära ja käis vahetevahel pühapäeva hommikuti, kui töömehi ei olnud, tornis higistamas. Siis ei oldud vist Emajõe sauna, kus me hiljem käima hakkasime, veel sõja järel tööle saadud. Eks ta võttis ka minu paaril korral torni kaasa. See oli minu arvates küllaltki igav protseduur istuda ja oodata, kuni higi voolama hakkab, kuigi võis jälgida, kuidas reha linnasekuivatis oma ringe tegi ja vilja segas.

Paremini jäi meelde villimiskoda, kus pudeleid täideti, suleti ja sildistati. Rohkem on meeles kuuldud probleemid seoses pudelitega. Klaasitehased ei olnud veel kohe pärast sõda pudelite tootmist alustanud, A. Le Coq’i portselankorkidega pudelid “ei tahtnud ringlusest kuidagi tagasi tulla”. Enne sõda ja sõja ajal olid käibele tulnud ka kroonkorkidega õllepudelid, mille varusid piiratud koguses oleks tehasel isegi olnud, siis kroonkorkide tegemiseks ei olnud ei sobivat plekki ega sissepandava korgitihendi materjali. Katsetati mitmekihilise papptihendiga, aga need kippusid läbi ligunema ja ei taganud pudeli hermeetilisust.

Probleemide arutelus, mille juures ma kord vaikivaks pealtkuulajaks olin, oli limonaaditootmise taasalustamine. Limonaadi juua oleks mulle olnud vägagi meeltmööda. Mahla ja suhkru saamine olevat siis olnud küll keeruline, aga siiski teostatav, kuid limonaadi gaseerimiseks ei olnud lootustki kuskilt gaasi tellida. Otsustati alustada gaseerimata morsi tootmist, mida sain ka mina esimestest partiidest maitsta, kuigi ei suuda selle maitset enam meenutada. Küllap see leidis sõjajärgses kaubanduses, kus kehtis veel kaardisüsteem, ka minekut, aga järgmisel aastal, kui mind enam tehases ei olnud, jõuti juba gaseeritud limonaadi tootmiseni.

Õlletehases valmistatud auto

Ivar Odrats on oma loo kirja pannud 2017. aasta mais, ehk toimunust 70 aastat hiljem

****

Olime 1999. aasta kevadel ühes Kivi tänava poes ja sealt vaatas müüja selja tagant meile vastu täiesti tundmatu ja meeletult uhke sildiga õlu… Silt oli valge-kuldne-punane ja pudel erines toonastest tavalistest õllepudelitest. Huvitav, palju see maksta võiks – tegemist on kindlasti mingi lääne õllega, mille hind pole kindlasti vastuvõetav kesise taskurahaga gümnaasiumi vilistlase jaoks? OK, igatahes selgus, et hind on vastuvõetav aga… kuidas seda küsida?

Palun üks aaleekoku, aletsoku? Neetud, jäta või ostmata. Siis silmasime õnneks päästvat kirja: premium. Igatahes, saime oma õlled kätte ja suureks üllatuseks oli tegemist suisa koduses Tartus toodetud kesvamärjukesega. Õppisime kiiresti selgeks ka firma uue nime õige häälduse ja Premiumist sa pikkadeks (tudengi)aastateks üks lemmikõllesid.

Indrek O.

****

 

 

Tere tulemast A. Le Coqi maailma

Kinnitan, et olen vähemalt 18-aastane