Lager on kerge maitsega hele õlu, eestlaste vaieldamatu lemmik. Oma nime on lager saanud saksakeelsest sõnast lagern, mis tähendab ladu. Lager-õllede juures ongi eripäraks pikk laagerdusprotsess, st õlu jäetakse pikemaks ajaks seisma. Õlle kääritamisel kasutatakse põhjakäärituspärme, mis koos laagerdamisega annab õllele maheda, kergelt humalase maitse ja pehme vahu. Juua soovitatakse lagereid külmalt ja neid hinnatakse just nende värskendava efekti tõttu.
Lager-tüüpi õllesid toodetakse maailmas kõige enam ning kuulsaid marke leiab igalt kontinendilt.
Ale-tüüpi õllede eripäraks on spetsiaalne kääritustehnika, mida nimetatakse pinnakäärituseks. Selleks kasutatakse erilist õllepärmi, mis mitte ei vaju põhja, vaid hõljub kääritustangis õlle pinnal. Tulemuseks on punaka või tumeda värvusega, tihti veidi magusam või puuviljase maitsega õlu.
Ale-õlled on populaarsed nii Euroopas kui ka Põhja-Ameerikas, kuulsamad nendest on pärit Briti saartelt ja Belgiast.
Porter on populaarne tume õlu. Porteri ajalugu ulatub tagasi 19. sajandi alguse Inglismaale, kus hakati õlut valmistades kasutama tumedaid linnaseid. Tulemuseks on tummine, tiheda vahu ning tugeva rösti ja puuviljase maitsega õlled.
Portereid soovitatakse tugevamate roogade kõrvale, populaarsed on ka porteri jõuluaegsed eripruulid. Uue elamuse saamiseks võib tumedat õlut proovida ka magustoidu kõrvale.
Pils-tüüpi õlled on maailmakuulsad Tšehhi õlled. Tegu on lager'ite alaliigiga, mille valmistamisprotsessi on Tšehhi õllemeistrid oma maitse järgi edasi arendanud. Nime on pils-tüüpi õlled saanud Pilseni linna järgi, kus neid esimesena aastal 1842 tootma hakati. Tüüpiline pils on tugeva humalaga, tavapärasest mõrkjam, pehme vahuga hele õlu.
Nisuõlu ehk weissbier on algselt Saksamaalt ja Belgiast pärit õlu, mille eripäraks on nisulinnase kasutamine. Nisuõllesid on mitut tüüpi ning nad erinevad nii värvilt kui ka hägususastmelt. Kõige populaarsemad nisuõlled on siiski heledad ja tugevalt hägustunud. Maitselt on nisuõlled mahedad ning puuviljased.
Puuviljaõlled on Belgia õllemeistrite eriline õlleliik, mille puhul lisatakse uute maitsete saamiseks linnasele ja humalatele ka päris vilju. Populaarsemad n-ö õlleviljad on näiteks kirsid, maasikad, vaarikad ja virsikud. Tulemuseks on tavapärasest mahlakamad ning magusamad õlled, mis sobivad hästi näiteks dessertideks.